Kes vastutab? See küsimus on läbiva niidina olnud üleval finantskriisi ja võlakriisi vältel. Mille eest peavad vastutama erainvestorid? Millal on mõistlik maksumaksjal võtta kulud enda kanda? Vastused ja tulemused on olnud riigiti erinevad.
Juhtkiri: kes vastutab?
21. märts 2013, 12:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küpros on järjekordne näide, et pangaparadiisis elamine võib tuua loodetud õnnistuse asemel hoopis õnnetuse – tahtmine saada uueks Šveitsiks või Luksemburgiks tähendab väga suuri riske selle riigi maksumaksjatele. Esimesena langes Island. Iirimaa andis pangahoiustele pretsedenditud tagatised, lootes jääda vaikseks sadamaks finantstormis, ent sattus ise abistatavate hulka ja sealsed inimesed maksavad pankade vigu kinni veel kaua. Läti kannatas Parexi panga häda tõttu jne.
Küprose pangandussektor on välishoiuste ja -investeeringute arvelt umbes seitse korda suurem kui riigi aastane sisemajanduse kogutoodang. Raha, mida pankade elushoidmiseks ja varasemate võlgade refinantseerimiseks praegu saada tahetakse, on samas suurusjärgus kui Küprose SKT.
Panku päästetakse tavaliselt kartusest, et nende kui majanduse vereringe seisma jäämisel kaovad töökohad ka teistes sektorites. Nii võib kodanikele olla kasulik nõustuda sellega, et nende arvel hoitakse panku kriisihetkedel elus, et vältida kogu majanduse kokkuvarisemist. Kui aga pangandus on välisraha arvel kasvatatud ebaproportsionaalselt suureks, tekivad hoopis teistlaadsed küsimused, sealhulgas moraalsed.
Ühelt poolt on mingite soodsate tingimustega riiki meelitatud välismaalaste raha ja vastutuse kandmine lubaduste eest tundub justkui loomulik. Ent kuhu jääb kliendi vastutus, kes valib konkreetse panga ja asukohariigi? Lausaline ja tingimusteta päästmine nihutab vastutuse panga ja kliendi suhtelt maksumaksja kaela ning motiveerib pikemas plaanis väära käitumist. Eurotsoonis tähendab see ka vastutuse jagamist teiste riikide maksumaksjatele. Pidulikult nimetatakse seda solidaarsuseks. Viimast on ühisraha ja sellest saadava kasu püsimiseks küll vaja, ent seejuures ei saa suveräänsetelt riikidelt, pankadelt ega nende klientidelt võtta kohustust mängida reeglite järgi ja arvestada majandusliku reaalsusega.
Küprosel oleks olnud eelmisel nädalal abilaenu saamise tingimusi kokku leppides mitu valikut. Isegi paljuräägitud pangahoiuste ühekordses maksus oleks võinud kokku leppida näiteks nii, et see jätnuks väiksemad hoiused puutumata.
Juhtivad Küprose poliitikud ise otsustasid mängu tuua maksu kõigile hoiustele ning muutsid maksu kehtestamise oma parlamendis sellega poliitiliselt võimatuks. Kui see pole poliitiline mäng, siis mis see on?
Nüüd otsitakse muid lahendusi, et koguda kokku 5,8 miljardit eurot, mis on omakorda Euroopalt abilaenu saamise eelduseks. Üht osa loodetakse saada laenuna Venemaalt, ent räägitakse ka näiteks riigifirmade pensionifondide natsionaliseerimisest ning ikkagi mingil kujul hoiustajate rahast maksu võtmisest.