Valitsuskoalitsioon on varemgi üritanud müüa või börsile viia olulisi strateegilisi ettevõtteid ja käitunud lühinägelikult, kirjutab riigikogu aseesimees Jüri Ratas (KE) Postimehe arvamusportaalis.
Jüri Ratas: miks müüa ettevõtteid, mis toovad riigile tulu?
/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
20. märts 2013, 14:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Julgen väita, et riik on strateegiliste ettevõtete puhul parem omanik, kuna ei sea ettevõtte puhul mitte alati peamiseks eesmärgiks kasumit, vaid arvestab ka avalike huvide tagamist ning riigikaitselisi aspekte.
Eesti riigil on 2011. aasta riigi majandusaasta koondaruande põhjal 34 tütarettevõtet, mille enamusosalus kuulub riigile. Neist ettevõtetest on olulisemad kindlasti Eesti Energia, Elering, Tallinna Sadam, Eesti Post, Estonian Air, Eesti Raudtee, Eesti Raudteest eraldatud EVR Cargo, Tallinna Lennujaam jpt.
Tegemist on suurettevõtetega, mis mõjutavad oma tegevusega kõigi Eesti inimeste eluolu. Eesti Energia tagab kodumaise elektritootmise, Elering elektrivõrkude korrasoleku, Eesti Post postiteenuse kättesaadavuse, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Tallinna Lennujaam tagavad transporditeenuse muu maailmaga. Selliste ettevõtete erastamine seab ohtu riigi julgeoleku, kuna ei ole teada, kes saab uueks omanikuks.
Ühtlasi tuleb vaadata tõsiasja, et riik teenib omanikuna dividende, mille eest on võimalik osutada avalikke teenuseid, tagada sotsiaalseid garantiisid ning teha investeeringuid. Ühekordne müügitulu ei kata regulaarset dividenditulu, mida need ettevõtted täna riigile ja seeläbi kogu Eesti rahvale toovad.
Valitsuskoalitsioon on varemgi üritanud müüa või börsile viia olulisi strateegilisi ettevõtteid. Kõige äärmuslikum näide on Eesti Energia, mis peab kindlasti ka tulevikus riigile kuuluma. Ma ei näe mingit põhjust müüa ettevõtteid, mis toodavad riigile oma tegevusega tulu. Riigijuhtidel tuleb alati vaadata pikemat perspektiivi, mitte langetada otsuseid tulevaste põlvkondade heaolu arvelt.