Heido Vitsur: mitte-erastamine pole pelk sotsialism

Heido Vitsur. Foto: Peeter Langovits

Elioni ja EMT emafirma erastamist hakatakse veel valusalt meelde tuletama siis, kui euroraha kraanid kinni keeratakse, kirjutab LHV Panga makroanalüütik Heido Vitsur Postimehe arvamusportaalis.

Meie ja kogu maailma kogemus on näidanud, et kõige keerulisem, vastuolulisem ning enim tüli ja arusaamatusi on tekitanud monopoolsete infrastruktuuri ettevõtete erastamine. Õigemini sellist tüüpi mudeli järgi erastamine, nagu kasutati meil Eesti Raudtee, Tallinna Vee ja Eesti Gaasi erastamisel.

Kui jätta kõrvale sellise tühiasja, et mõlemal juhul tõmbasid erastajad riigile juba aktsiakapitali vähendamise abil ostuhinna tasumisega «mütsi pähe», ei osanud riik või linn lisaks sellele ka nende projektide arengut ette prognoosida, mistõttu mõlemal juhul olid konfliktid vältimatud.

Kuid reeglina jääb sellistes konfliktides nõrgemaks pooleks erastaja, seega ka maksumaksjad, kelle ootustele toimuv paljuski ei vasta. Ning meil tuleb tänada üksnes saatust, et entusiastid ei jõudnud samal moel erastada ka Eesti Energia ülekandevõrku, Tallinna sadamat ja lennujaama.

Tegelikult ongi need kaks viimast heaks näiteks selle kohta, kuhu maani infrastruktuuri objektide erastamisel üsna muretult võib minna. See on – erastada võib tegevusi, mitte objekte.

Nii sadama kui ka lennujaama pinnal käib aktiivne eraettevõtlus ja konkurents, kuid unikaalsed maatükid ja infrastruktuur on erastamata. Oleks olnud palju parem, kui nii oleks toimitud ka raudtee, veevärgi ja gaasitorustiku erastamisel.

Seejuures on iseasi, kuidas korraldada nende monopoolsete objektide ekspluatatsiooni ja arendamist. Kas läbi riigiettevõtte või siis eraettevõtjatega näiteks 7-9 aastaste lepingute alusel?

Valik on siin põhimõtteliselt lihtne – kui nendes valdkondades tõelist konkurentsi ei ole või seda ei ole võimalik tekitada, peab kogu tegevus jääma riigile, kõigil teistel juhtudel tuleks stagnatsiooniohu vältimiseks alati kaaluda erafirmade kaasamist.

Kuid ülaltoodu pole kogu probleemi ainuke tahk. Ärgem unustagem, et riigil võib olla otstarbekohane omada ettevõtteid ka lihtsalt tulunduslikul või mõnel muul otstarbel.

Võtame näiteks Eesti Posti ja Eesti Telekomi. Viimane oli ju puhtal kujul tulundusettevõte, mille mahamüümist ja kopsakaid dividende hakatakse päris kindlasti meelde tuletama siis, kui Euroopa rahakraanid meie jaoks mõne aja pärast kinni keeratakse, kuid vältimatute kulude katteks me makse enam tõsta ei saa.

Eesti Posti puhul pole loomulikult küsimus sealt teenitavas tulus, vaid selles, kuidas hoida elu maal olukorras, kus kui sealt kaovad ka sellised ettevõtted nagu riigile kuuluv Eesti Post. Aga ka selles, kui keerukaks ja mõttetuks kujunevad alatised vaidlused postifirma eraomanikega maapiirkonna teenuste hinna ja dotatsioonide pärast.

Mis aga puutub Eesti Energia õlitööstusesse, siis oleks meil kasulik meeles pidada seda, et Norra ei hoia Statoili riigi omandis mitte sotsialistlike veendumuste pärast, vaid selleks, et ka tulevastele põlvedele saaks praegusest naftarikkusest midagi kõrvale panna. Aga kui meil sellist probleemi pole, miks siis mitte erastada.

Reformierakondlasest riigikogu liige Arto Aas tegi Postimehe arvamusportaalis ettepaneku kaaluda mitme riigifirma kas osalist või täielikku erastamist.