Mihkel Mutt: eliit peab trotsima uinutavaid müüte

Mihkel Mutt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Eesti hädad johtuvad rahvusliku eliidi nõrkusest. Eestlust kannab küll rahvas, aga eestluse peale mõtlema peaks just eelkõige eliit.

Lootusrikkus eestluse tuleviku suhtes on mõistagi tervitatav, sest ka optimistlikud ennustused võivad olla isetäituvad. Samuti pole rahvuslikuks eneseteadvuseks ja uhkuse säilitamiseks tähtis, mis vahekorras segunevad nende aluseks olnud faktid legendidega (nagu tähendas ka Gunnar Okk). Siiski tundub, et mõni omamüüt võib olla asjatult uinutav. Üks säärane väidab, et kuna eestlased on siinsel maalapil nii kaua vastu pidanud, siis peavad ka tulevikus, sestap ärgem muretsegem.

Kõigepealt aetakse sel puhul segamini eestlane kui inimene ja inimene kui eestlane. Esimesel puhul on tegemist bioloogilise olendiga. Olles vahel ka ise avaldanud kahtlust inimkonna kestvuse suhtes, olen pidanud seejuures silmas inimest ikka tema õilsamas ja paremas tähenduses, mitte «Ajamasina» eloide ja morlokite maailma. Bioloogiliselt on meie liik kindlasti kohanemisvõimeline nagu prussakad, elades üle niihästi solgi- kui muud surmad. Ja ka siin Läänemere kaldal elavad inimesed kaugeimas mõeldavas tulevikus.

Küsimus on selles, kas võime neid pidada eestlasteks, isegi kui osa neist kõneleb midagi, mis meenutab mõneti tänast eesti keelt. Ka nt piiblis mainitud ja teistesse sulanud kümned rahvad kestavad oma bioloogiliste järeltulijatena tänini. Nad ei ole selles mõttes kuhugi kadunud, aga nad on «kaotanud järje» ega mõistaks ka parimal tahtmisel end praegu enam kokku koguda.

Vahel võib vastavatest arutlustest jääda mulje, nagu oleks eestlasel mingi visaduse või püsivuse geen. Ja et see ongi taganud meie järjepidevuse. Sellist omadust küll täielikult eitamata (sest nt vaikne jonnakus, hambad tangis olek ühendab meid soomlastega), väidaksin ometi, et pigem on siin tegemist asjaolude kokkulangemisega. Eestlasel pole tulnudki end proovile panna. Truudus on olnud juhuse puudus.

Kogu «orjaöö» vältel ei asunud sakslased siia kunagi massiliselt. Võõramaalasi oli rahvastiku üldarvust mõni protsent. Eriti vähe tuli talupoegi, nii et segunemisvõimalus sakslaste ja kohalike vahel sama hästi kui puudus. Ka ideoloogiliselt ei kuulunud eestlaste sakslasteks tegemine toonaste kolonisaatorite programmi ning märkimisväärset kultuurilist survet maarahvas ei tundnud.

Linnades, kus võõramaalasi elas suhteliselt rohkem ja seisusepiirid olid madalamad, saksastus eestlasi päris kindlasti. Ilmselt tegi seda suurem jagu, kel oli võimalus. See tähendas ju sotsiaalsel redelil sammu ülespoole. Nii on see läinud kõikjal maailmas – eriti kui oma rahvuslik identiteet (resp eestlusele uhke olemine) pole välja kujunenud. Viimase tekkimiseks on üldjuhul vajalik omakeelne kirjasõna, mis meil hakkas kujunema 19. sajandi esimesel poolel. Hariduse võimaldamisel polnud sakste siht mõistagi pärisorjades rahvustunde tekitamine, vaid nende usuline konformeerimine.

Ikkagi peame tänama saatust, sest me ei lõimunud Nõukogude Venega viiekümne aasta jooksul märkimisväärselt. See on ka ainus periood, kus me võime tõeliselt kõnelda oma võimest millelegi vastu seista. Tundub, et seejuures polnud tegemist niivõrd püsivuse ja visaduse «geeniga», kuivõrd suhteliselt värskelt puhkenud elujõulise kultuuriga laiemas ja kitsamas tähenduses. Nagu sageli juhtub, surve tingimustes see isegi tugevnes. Aga sellest ei järeldu, et eestlased peaksid nüüd, kui kogu maailm on pingevabam ja globaliseerunud, samuti vastu pidama. Nad võivad, aga tõsikindlust ei ole.

Kahtlemata on need, kes elavad küll välismaal, aga hoiavad sidet siinse eluga või selles koguni aktiivselt osalevad, suuremad eestlased kui mõnedki kodus istujad. Aga kui ei hoia ega osale? Tõnn Sarv kirjutab, et need inimesed on üksteisest ja kodumaast mõne klahvivajutuse kaugusel. Jah, aga kas nad tahavad vajutada just neid klahve? Kas eestlased, kes lihtsalt (bioloogilises tähenduses) elavad üle maailma, moodustavad ikka eestluse? Kardan, et see on müüt. Või olgu siis, et nende laialivalgunute järeltulijad oleksid eestlased. Aga eelmisest suurest emigratsioonist nägime, kuidas esimene ja teine põlvkond olid väga tugevad, kolmas nõrgem, siis aga toimus paratamatult sulandumine asukohamaa ellu ja ollu.

Miks arvata, et praeguses maailmas läheb teisiti, ainult et kiiremini? Juba uusemigrantide esimese põlvkonna lapsed on sageli «kadunud», sest kui nad ka räägivad natuke eesti keelt ja tulevad vahel (ema) sünnimaale ekskursioonile, on nende mõtted ja teod enamasti mujal. Välis-Eesti koolid ja pühapäevakoolid on toredad asjad. Aga kui ikka võrrelda praegu siit välja rännanute laste võimalikku hulka neis koolides õppijate arvuga?

Lisaks keelele on rahvusele vajalik koht, paik. Eliidil on rahvuslik identiteet sageli teadvustatud, programmiline, temal säilib see ka laias ilmas.

Tavakodanikel on see enamasti spontaanne, stiihiline ja kodumaine (ehkki teatud tingimustes võib see ka neil teravustuda ja teadvustuda, nagu juhtus eestlastega teise ilmasõja järgses hajalas või kodumaal nõukaajal). Selge, et mõlemad tasandid on tarvilikud. Pikemalt ja süvenevalt saab see identiteet kosuda siiski kindlal asukohamaal. Seepärast ongi omariiklus eestlaste jaoks nii oluline. Siin, kohapeal, tugevdavad eestluse identiteeti ka mitte-eestlased – juhul kui nad aitavad oma elu ja tööga luua turvalist stabiilset keskkonda.

Eestlust kannab küll rahvas, aga selle peale mõtlema on kutsutud eliit (see on avatud mõiste ega sõltu varandusest, ametlikust haridusest vms). Tavakodanik ei mõtle, ei peagi mõtlema päevast päeva oma identiteedile. Ja mitte üksnes argimurede rohkuse tõttu. (Oleks naiivne arvata, et kui näiteks elekter tasuta kättesaadavaks teha, siis «eestluse indeks» tõuseks.)

Tõenäoselt ei pidanud Jakob Hurt silmas seda, kui kõneles vaimult suureks saamisest. Tema mõtles eelkõige kogu elanikkonna kõrgemat haritust ja moraali. Ometi on väikerahval tänapäeval üha enam tarvis ka targas tähenduses rahvuslikku eliiti. Selle nõrkusest johtuvad ka kõik muud meie hädad. (Mihkel Kunnusel oli õigus, kui ta kirjutas meie «aristokraatia» kriisist.)

Muide, ühest teatud aspektist vaadatuna pole rahvuse ja selle kultuuri püsimiseks vaja miljonit, ei ole vaja pooltki. Piisaks kümnendikust – kui sel kümnendikul oleks piisavalt vägev tahe.

Muidugi tuleb eestlusel kohaneda maailma muutuvate oludega. Aga selle juures ei tohi kohaneja ise end ära kaotada. Ent see sünnib, kui eestlaste kollektiivsest teadvusest ja alateadvusest kaob võime ja huvi mõista siin kujunenud vaimset keskkonda.

Sellest omakorda tuleneb võimetus mõista iseennast, enda etapilisust aegade seoses. Me ei oleks siis enam täisväärtuslikud subjektid. Kui ennastunustavalt üksnes kohanemisele anduda, võtta ridamisi suhestumispoose, on oht muutuda amööbiks, plastiliseks känkraks, üha kõrgemal tasemel skisoidseks toapoisiks üleilmsete kimääride teenistuses.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles