Vanemad on kohustatud oma alaealisi või gümnaasiumis (kutseõppeasutuses) õppivaid lapsi üleval pidama. Kui üks vanematest seda kohustust vabatahtlikult ei täida, on teisel vanemal õigus esitada ülalpidamisnõue kohtusse, elatise miinimumsuurus on määratud ära seadusega.
Vastavalt perekonnaseadusele ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Isikute õiguste paremaks kaitsmiseks ei näe seadus ette riigilõivu tasumist elatisenõude esitamisel. Riigilõivust vabastamise eemärk on, et majanduslik olukord ei takistaks kohtusse pöördumisel.
See riigilõivu tasumise vabastus tuleneb riigilõivuseaduse paragrahvist 22: «Riigilõivu ei võeta elatise nõudmise hagi ja lapse elatisnõudes maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbivaatamise eest.»
Kujutleme nüüd olukorda, kus lapsele on elatis välja mõistetud näiteks 2000. aastal kehtinud kuupalga alammäära järgi, praeguses vääringus umbes 44 eurot kuus. Perekonnaseaduses aga puudub selge regulatsioon väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Kehtivad ülalpidamiskohustust reguleerivad sätted, millest saab lähtuda elatise suuruse kindlaksmääramisel, tsiviilkohtumenetluse seadustik annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist.
Kuid kuidas on riigilõivu tasumisega? Kui seadusega on kindlaksmääratud miinimumelatise suurus, aga varasema kohtulahendiga on välja mõistetud oluliselt väiksem summa, siis peab see, kes soovib elatise suurendamist kehtiva miinimummäärani, tasuma ka riigilõivu.
Sellisele seisukohale on asunud riigikohus. 2011. aasta lõpus tehtud otsuses leidis riigikohtu tsiviilkolleegium, et riigilõivuseadus sätestab ammendava loetelu toimingutest, millelt kohtusse pöördumisel riigilõivu ei võeta ning et elatise suuruse muutmise hagi ei ole seal nimetatud. Olukord on ebavõrdne, kui vanem, kes esitab kohtusse elatisnõude näiteks 500 euro väljamõistmiseks kuus, ei pea tasuma riigilõivu, samas kui vanem, kes soovib elatist suurendada 44 eurolt 160 eurole kuus, peab tasuma riigilõivu.
Õigeks ei saa ka pidada riigikohtu seisukohta, et elatise suuruse muutmise hagi ei võrdu elatise nõudmise hagiga. Sisuliselt on ju tegemist elatise nõudmisega sellises ulatuses, et see vastaks seadusega kehtestatud miinimummäärale.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on piirdunud sätte grammatilise tõlgendusega, kuid vaevalt et sätte mõte selle vastuvõtmisel oli piirata samasuguses olukorras olevate isikute õigust ülalpidamise saamisele. Seadusandja eesmärgiks oli lihtsustada ja teha kohtumenetlust kättesaadavamaks neile, kes on sattunud majanduslikult raskemasse olukorda selle tõttu, et teine vanem ei täida oma ülalpidamiskohustust või ei tee seda piisavas ulatuses.