Loone Ots: kõukude hõbe ja ilmapuu valvurid

Loone Ots
, lastekaitse liidu president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loone Ots
Loone Ots Foto: Liis Treimann

Meil on nii kiire, et keelt pole aega tähele panna. Ometi on eesti keel meie esivanemate Nibelungide aare, kirjutab emakeelepäeval keelekoolitaja Loone Ots.

Inimiga tagasi, 1972. aastal ilmus eesti keeles muinaspõhja eepos «Vanem Edda». Aeg-ajalt loen seda jupiti üle ega jõua küllalt imetleda Rein Sepa imetabaselt jõulist ja õrna eesti keelt, mille tundlikkus on võrdne iluga. Kus saksa tõlkija Karl Simrock kirjutab «tule ja istu», lausub eestlane «astu manu ja toeta tuharaid». Tänu «Eddale», tegelikult ikka Sepale, jõudis minuni eesti keele rikkus ja sisukus.

Praegu kasutame terminit «vanapõhja keel». See on täpsem, kuid luulevabam. Ratsionaalne aeg tingib ratsionaalse keele. Ruttame raha tegema, karjääri kasvatama. Meil nii kiire, et keelt pole aega tähele panna. Ometi on eesti keel meie esivanemate Nibelungide aare, kõukude hõbe ja kullavaht (epiteedid ikka Sepa varamust). Saagade kuld lamab koopas, kuni kangelane draakoni tapab ja vara vabastab. Siis saavad mündid taas inimkätt tunda.

Kindlasti oli lohekulla hulgas eri aegadest, eri kuju ja väärtusega rahasid. Tihti arveldasid vana/muinaspõhjalased üldse käevõrudes, mida oli mugavam ja kaunim kaasas kanda. Sõjasaagi kuld oli pärit teab kui kaugelt, kas või Oriendist. Nii on me keeleski koos eri aegade ja eri rahvaste sõnad. 2012. aasta keelesaavutused, etümoloogiasõnaraamat ning «Eesti keele sõnapered» lubavad huvilist kaevuda sügavale, tungida sõnalao tagaruumi ja nautida kulla soojust keelehuvi ja -himu tõrviku valgel. Kuid kuld on soe vaid kontaktis elusa inimesega.

Kulgedes tänapäeva eesti keele tundrutel, jääb mulje, et nii ülikud kui träälid arveldavad pigem vaskrahas või eelistavad üldse orvanahku. Igapäevasuhtluses sobib eesti keele sümboliks hoopis «Edda» ilmapuu, päratu saar Yggdrasill. See on maailma telg, mis hoiab tasakaalus taeva, maa ja inimeste ala nende vahel. Võimsat puud ohustavad aga mitmed nugilised. Võra elanikud näksivad oksi, tüve koort kisub maha hirv ja juuri järab põrgumadu. Mingil hetkel ilmasammas langeb ja saabub viimnepäev.

Oleme tunnustanud keelt oma identiteedi alusena. See on meie endaks jäämise kilp ja kalju. Riik hoiab keelt. «Eesti keele arengukava 2011–2017» sätestab seaduse väel, et meie keel peab kasvama ja arenema, suutmaks rahuldada kõiki nüüdisaja vajadusi mis tahes vallas. Eesti rahastab elektroonseid keeletugesid ja panustab heldelt keele uurimisse. Enamik sel kombel kasvatatud kulda on rahvale võrgus vabavarana avatud. Hea eesti keel peaks seega olema igaühele taskukohane.

«Edda» rahvas olnuks kulda saades õnnelik ja osanuks seda kasutada. Meie kõhkleme ja teeme valeotsuseid. Üks neist on uusliberaalne usk, et piiritu vabadus toob õnne. Mult on korduvalt küsitud, miks riik lubab näiteks võõrkeelseid ärinimesid, mille kirjapilt lahkneb eesti keele reeglist.

Miks lubatakse ajakirjanduses kasutada vulgarisme. Miks ei anna avalik keelekasutus head eeskuju. Ja nii edasi. Vastan riigi poliitika sõnadega: vabas ühiskonnas on ka keel vaba. Võime kõnelda ja kirjutada mida tahes. Demokraatia ja vaba keel on korrelatsioonis. Vaid riik ja omavalitsused on justkui kohustatud järgima kirjakeele normi.

Valhallast väljaspool oleme vabad ja võime kõnelda-kirjutada mida tahes. Mäletame, millist paanikat tekitasid 2011. aastal jõustunud uue keeleseaduse arutelud, kuni võeti vastu kompromiss, mis ettevaatlikus sõnastuses räägib «hea keeletava järgimisest», esitamata sõnaselget nõuet olla avalikus keeleruumis korrektne ja väärikas.

Häda poleks ühti, kui asi toimiks nagu muiste Muhu pulmas: peiupoiss magas küll pruuttüdrukuga ühel asemel, aga vanemad hoidsid, kirik hoidis ja igaüks hoidis ennast ise. Avar keelenorm paneb pea ringi käima mitte halvemini kui viikingite (mis need Muhu ja Saare mehedki muud olid) õllevirre. Inimesed ei tea enam, mis on keeles õige. Ega isegi, mis on hea. Normi rikkuda, keele-Yggdrasilli oksi raiuda on järjest raskem, aga koort närida kogu aeg kergem. Kuid puu hävib just tüve murdudes.

Avaliku sektori keel on üldjuhul normiliselt veatu, selle toimetajad söövad riigi leiba asja eest. Samas olen riigi dokumente lugedes aina õlgu kehitanud: milleks öelda asju nii rasvaselt-keerukalt? See pole ju luule, vaid ametikeel, pole «Edda», vaid eelnõu. Kui hakkasin ise sarnaseid tekste toimetama, sain aimu töö traagikast.

Toimetaja oskused ja keeletaju jäävad vaekausil alla harjumuse jõule, kivistunud bürokraatiakeelele. Ikka ja taas kuuleb toimetaja kaht märgilist lauset: «Nii oleme alati kirjutanud» ning «Mina saan küll kõik aru». Seepärast tuleb öelda «tegeleb järelevalve teostamisega», «dokument kirjutati alla ministri poolt», «käesolev projekt peab tegema kättesaadavaks informatsiooni olemasolu puudumise kohta» ja nii edasi, tuhandete tähemärkide kaupa.

Riigi ja omavalitsuste töötajate auks pean ütlema, et kehvakese keele põhjus on tihti lihtsalt teadmatus. Kardetakse muuta alati käibel olnud vääringut, vaske hõbeda või kulla vastu vahetada. Näiteks tekitavad peavalu igati kombekad, tuntud ja ÕSis tunnustatud sõnad nagu «johtuma» või «eirama». Kontekstiväline tavalugeja vaatab ja võtab eeskuju, sest usub, et riik või KOV kirjutab kõige paremini. Kui ma usaldan riiki, on loomulik, et usaldan ka tema keelekasutust.

Avaliku ruumi, st meid iga päeva ümbritseva tänavakultuuri keele invaliidsus paneb pea pöörlema. Ka «Edda» lauludes on mitu sõjasanti, kel puudu silm või käsi. Nad saavad eluga hakkama. Saame meiegi, kuigi 90 protsenti postkasti saabuvat või telepurgis hiilgavat reklaami rikub räigelt ja korraga nii keele normi kui hüva tava. Allpool-vööd-naljad, nagu «munadega kanal», on veel jäämäe tipp. Mägi ise ujub vaikselt üleilmastuva Eesti anglitsismide ookeanis.

Kuivõrd meie suhtlus põkkub iga päev ja tund brittide tänaseks üsna laostunud keelega, on loomulik, et see hakkab meid mõjutama. Ütleme «Auto omab lisaseadmeid», mitte «autol on lisaseadmed». Eputame, teatades, et spordiklubi pakub personaalse treeneri või pank personaalse varahalduri, kuigi maakeeli oleks õige sõna «isiklik». Oleme taas hakanud pikalt välja kirjutama «informatsioon», unustades toreda omatüvesõna «teave».

Keele hüveolu peab kaitsma keeleamet. Kuid vaegkeel vohab ja ametil lihtsalt ei jätku jõudu. Ega siin jõuga midagi teegi. Igaüks peab ise tahtma maduussi maha lüüa ja peitvara päevavalgele tuua. Austades iseennast, peame austama oma emakeelt ja teenima seda nagu valküürid Odinit: kire ja innuga, alati valmis olles.

Kui tahame ingliskeelse sõna või fraasi asemel eestikeelset kasutada, oleme õigel teel. Kui oskame leida keelehooldekeskuse kodulehelt e-raamatu «Kuidas hoiduda kantseliidist», teeme head iseendale ja oma lugejatele. Iga kuitahes väike meie keelt säästev, kaitsev või edendav aktiivsus läheb kirja kui keeletegu. Rein Sepp, eesti keele sangar, on «Eddast» tõlkinud moto, millega tahaksin tänase keelejutu kokku võtta: «Tean ühte, mis au sees / on üle aegade – su tegude tunnustus.»

Kaunist emakeelepäeva!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles