Eesti Hambaarstide Liidu juht Piret Väli leiab, et hambamuredega inimesi, kel pole arstile minekuks raha, võiks aidata omavalitsuste eelarvest, selleks on aga vaja poliitilist otsust.
Hambaarstide liit: rahahädas patsiente võiks aidata omavalitsuste eelarvest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hambaravihüvitiste olemasolu on ülimalt oluline. Ühelt poolt laiendab see ligipääsu hambaravile, teiselt poolt väärtustab riik hambaravihüvitise tagamisega inimeste suutervist ning saadab signaali, et ka inimesed ise peaksid oma hammaste tervise eest hoolitsema.
Kui analüüsida, kuidas tänaste hambaravihüvitiste saajate kitsast ringi laiendada, oleks üks võimalus vanusepiiri tõstmine. Täna kompenseerib riik hambaravi kuni 19-aastastele ning vanusepiiri tõstmine aitaks tervete hammastega noorte ringi laiendada – kui noorel inimesel on terved korras hambad, on suur tõenäosus, et tema hambad on õige suutervisekäitumise juures terved ka edaspidi. Praegu tabab osasid noori tasuta hambaravi lõppemine gümnaasiumipingis keset kõige kiiremat eksamiteaega veel ikka üllatusena. Teisalt, kui eelnev ennetav ja profülaktiline töö oleksid vajalikul tasemel, jääks ära ka tänane paanika enne noore inimese 19. sünnipäeva.
Seega on väga oluline hakata riiklikul tasemel tõsisemalt tegelema ka ennetava teavitusega – suur osa hambamuredest on tekkinud valest suutervisekäitumisest ning on ennetatavad või varajases staadiumis ravides üsnagi lihtsad ja taskukohasemad lahendada. Sama kehtib loomulikult ka täiskasvanute kohta.
Samuti on vajalik üle vaadata, milliseid raviteenuseid riik laste hambaravis kompenseerib ja milliseid mitte – praegu on arstil väga raske hoolsale lapsevanemale seletada, et lapse diagnoos pole piisavalt ränk, et haigekassa lapsele ortodontilise ravi hüvitaks.
Sirje Niitra puudutatud sotsiaalse probleemi puhul, kus inimestel on hambaprobleemid juba tekkinud, ent elatustase ei võimalda ravile minna, peaks otsustama omavalitsus, kelle jaoks teenust osta. Praegu puudub omavalitsustel selle jaoks ettenähtud eelarve. Selleks on vaja poliitilist otsust.
Pikemalt on arutlusel olnud teema pensionäride proteesihüvitise laiendamine ka säilinud hammaste ravile. Sellega aitame säilitada elukvaliteeti ja vältida ebamugavate proteeside kandmist.
Kokkuvõtlikult – rõhk peaks olema ühemõtteliselt ennetava/konservatiivse ravi võtetel, sest ainult see ühtlustaks ka inimeste sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust.