Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm kirjutab, et suur osa kõrgharidusreformist jõuab õppijatele kohale alles koos tänavusuvise vastuvõtuga.
Volli Kalm: avatud ülikool ja tasuline õpe ei kao
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgharidusreformi jõustumisega seoses on avalikkuses hakanud levima ekslik arusaam, et ülikoolis saabki nüüd õppida vaid tasuta ja täiskoormusega ning muid võimalusi ei jäägi. Üldsõnalise tasuta hariduse ja paindlike õppevõimaluste esitlemise taustal on paljud tulevaste üliõpilaste jaoks praktilise tähtsusega küsimused jäänud selgituseta.
Suur osa alanud kõrgharidusreformist jõuab õppijate jaoks kohale alles koos tänavu suvel toimuva vastuvõtuga. Uute üliõpilaste jaoks ei eristata ülikoolis enam riigieelarvelisi ehk õppijale tasuta ning riigieelarveväliseid ehk tasulisi õppekohti. Kõik eestikeelsetele õppekavadele õppima asuvad üliõpilased saavad alustuseks võrdsete võimalustega lähtepositsiooni ehk riigi kinnimakstud tasuta õppe võimaluse, kui nad seda soovivad.
Soovi korral võib loomulikult valida ka sellise õppevormi, mis eeldab, et üliõpilane katab õppekulud ise. Loomulikult peavad õppima asujad eelnevalt täitma ülikooli vastuvõtunõuded, mis ei sõltu õppevormist (päevane või kaugõpe) ega õppekoormusest (täis- või osakoormus). Siinkohal on oluline selgitada, et päevane ehk statsionaarne õpe on igapäevaselt põhitegevusena õppetöös osalemine ning kaugõpe reeglina töö ja/või pereelu kõrvalt sessiooniti ja enamasti nädalavahetustel õppimine.
Mõlemal viisil õppijad on seaduse mõistes üliõpilased. Täiskoormusega üliõpilaseks loetakse edaspidi neid, kes täidavad 100–75 protsenti semestri õppekavast, osakoormusega õpe eeldab 75–50 protsendi täitmist ja eksterniõpe on koormusega alla 50 protsendi semestriks planeeritud täiskoormusega tööst. Ekstern ei ole üliõpilane, kuid tal on üliõpilastega võrdsed õigused õppetöös osaleda, õigus taotleda õppepuhkust, võimalus valida endale sobiv õppekoormus ning võimalus jõuda samm-sammult ülikoolidiplomini. Lisaks on võimalik õppida ka ülikooli täienduskoolitustel osalejana.
Riik finantseerib kõrghariduse omandamist ülikooli kaudu ja see on õppijale tasuta ainult tingimusel, et ta läbib eestikeelse õppekava igal semestril täismahus. Seega kõik need, kes sel sügisel astuvad ülikooli eestikeelsetele õppekavadele ja plaanivad hakata õppima täiskoormusega, saavad õpinguid alustada tasuta.
Täpselt sama põhimõte kehtib ka kaugõppe ehk siis Tartu Ülikooli puhul avatud ülikooli õppevormi kohta. Need üliõpilased, kes õppekava täismahus läbida ei suuda või ei soovi või puudub kaugõppes õppides selleks võimalus, jäävad oma õpingute eest endiselt ise maksma. Ülikoolidel on õigus nõuda õppekulude hüvitamist juhul, kui õppekava täismahus ei läbita või õpitakse teadlikult osakoormusega või eksternina.
Õppekava täismahust puudu jäävate ainepunktide ehk ülikooli ettevalmistatud, kuid tudengi tegemata jäetud töö eest võib ülikool küsida tasu, mille ülemmääraks on 50 eurot ühe ainepunkti eest, arstiõppes erandina 100 eurot. Nii soovitakse stimuleerida täisajaga õppimist ja mida vähem üliõpilasel õppekava täismahust puudu jääb, seda odavamalt saab ta ülikoolis hakkama. Õppetasu maksmisest on vabastatud puudega või väikese lapsega üliõpilased.
Ajakirjanduses ilmunud arvamusavaldustes aetakse paraku segi õppevorm ja õppekohad, arvates ekslikult, et avatud ülikool või kaugõpe on alati tasuline, ning vastupidiselt, et tasuta saab olla ainult päevane õpe. Siit on tuletatud ka täiesti vale arusaam, et kui tasuline õpe kaob, siis kaob ka avatud ülikooli õppevorm. Tegelikult ei kao kumbki – muutuvad ja ühtlustuvad hoopis tingimused, millest lähtudes võib õpe olla üliõpilasele tasuta või tasuline. Õppija jaoks ei sõltu tasuta-tasulise õppe vaheline piir sellest, kas õpe on korraldatud päeval, õhtul, e-õppena või nädalavahetustel kaugõppes. Järelikult saab ka parimatel avatud ülikoolis õppijatel kindlasti olema tasuta hariduse võimalus, samas kui nõrgematel päevase õppe üliõpilastel tuleb hakata vähemalt osaliselt õppe eest ise maksma.
Tasuline õpe ja avatud ülikool ei kao Tartu Ülikoolist isegi vaatamata sellele, et ülikool suurendab sel suvel tasuta õppekohtadele vastuvõetavate üliõpilaste arvu eelneva aastaga võrreldes 40 protsenti. Samal ajal jätkame me endiselt vastuvõttu avatud ülikooli õppevormis 14 bakalaureuse- ja 15 magistriõppekavale. Neid õppekavu on küll vähem kui eelneval aastal, aga seda suuresti vajadusest tõsta sisseastumise nõudeid ehk veelgi ülikooli õppetegevuse kvaliteedilatti.
Tartu Ülikooli selge soov, tegelikult ka reformi üks eesmärke on saada avatud ülikooli ja päevasesse õppesse võrdselt kõrge kvaliteediga õppijad. Praegu õpib iga neljas TÜ üliõpilane avatud ülikoolis ja me ei sulge ühtegi õppekava, kus on õppijaid. Vastupidi, me leiame, et õppijate soove arvestades peaks avatud ülikoolis pakkuma tegelikult rohkem osakoormusega ja eksternidele mõeldud õppekavasid, kui haridus- ja teadusministeeriumi seatud piirang meil seda teha lubab.
Savijalgadel on paraku ka arusaam, nagu oleks senine ülikoolides toimunud tasuline õpe andnud kergelt teenitud hõlptulu. Tegelikult oli ja on õppijate maksevõimest lähtuv õppeteenustasu enamasti väiksem või võrdne riigieelarvest finantseeritava õppekoha maksumusega, kuid need mõlemad jäävad alla nii ülikoolides kui ka ministeeriumis arvutatud tegelikele õppekuludele ühe üliõpilase kohta.
Reformiga seoses soovitud õppetöö paindlikku korraldust pärsivad ja tegelikult kitsendavad ülikoolidele seatud piirangud osakoormusega õppekavade kasutamiseks või eksterniõppe läbiviimisel. Alles aasta pärast tekib ülikoolides esimene kogemus, kui paljud uutel tingimustel tasuta õppima võetutest jõuavad ja kui paljud ei suuda või ei saa õppekava täies mahus täita ning vastavalt sellele kvalifitseeruvad kas täis- või osakoormusega või hoopis eksternina õppijaks. Ehk siis nendeks, kes saavad tasuta õppida, ja nendeks, kes peavad hakkama õppe eest ise tasuma.
Tervitatav on see, et üliõpilaste «liikumine» tasuta ja tasulise õppe võimaluse vahel võib toimuda mõlemas suunas – ka õppemaksu tasuval osakoormusega õppijal on võimalus vabaneda õppekulude hüvitamisest, kui ta suudab täita semestri õppekava täies mahus.