Mida teeksite teie, kui bensiini hind oleks homme endiselt 1,36 eurot, kuid selle eest saaks kütust mitte liitri, vaid üksnes ühe pindi? Just taolise trikiga sai hiljuti hakkama Eesti Post maksikirjade puhul, kirjutab nende klient Meelis Voitk Postimehe arvamusportaalis.
Saan ja saadan iga masti saadetisi tihti, seega avastasin end ühel õhtul lugemas kauni tütarlapse pildiga bukletti pealkirjaga «Vali sobiv pakiteenus!», mis mulle päeval postkontorist koos kviitungiga oli ulatatud. Midagi tähelepanuväärivat seal kirjas polnud, tundus olevat tavaline reklaambuklett. Kus siis mitte veel, kui postkontoris ei peaks Eesti Post oma teenuseid reklaamima.
Aga mitu nädalat hiljem peatab mind sõber Viimsi Comarketi ees: «Kas sa tead, et alates 1. märtsist ei saa enam vinüülplaate maksikirjas saata?» Vaidlen temaga, mis ma vaidlen, ent kodus löön arvuti lahti ja selgubki jahmatav tõde, mis lööb tummaks kui mitte igaveseks, siis vähemalt hetkeks.
Eesti Post ei tõstnud 1. märtsil näiliselt mitte ühtegi hinda, ei muutnud kaalukategooriat ega kaotanud teenuseliiki. Täpselt nii vastab mulle ka konkurentsiamet: «Antud juhul ühtegi universaalse postiteenuse (UPT) tasu ei tõstetud, vaid muutuvad UPT tüüptingimused ning Eesti Post on muudatusest teavitanud oma veebilehe vahendusel.»
Samuti olevat maksikirjade toimetamine kliendini Eesti Posti jaoks «ebamõistlikult koormav». Ehitajad, ärge tehke enam tööd, sest seguämber on ebamõistlikult raske!
Nii ongi Eesti Post lähenenud asjale märksa leidlikumalt. Asuti hoopis maksikirja mõõtude kallale, kehtestades uueks mõõduks 230x330x20 mm senise 900 mm (laius, pikkus, kõrgus kokku) asemel, mistõttu ei saa tegelikult selle teenuseliigiga enam saata midagi, mis on paksem kui 2 cm koos pakkematerjaliga, olgu tegemist kuitahes pisikese või kerge esemega.
Kuni 250-grammine maksikiri maksis 0,90, kuni 500-grammine 1,40, odavaim standardpakk aga maksab 3,07 eurot, sest väikseim kaalukategooria on siin kuni 1 kg. Seetõttu tõuseb hind kuni 3,4 korda.
Mind hämmastab eelkõige see, et kui hinda tõstetakse (see on siiski hinnatõus, nimetatagu seda pealegi tüüptingimuste muutmiseks) sedavõrd palju kordi, on tavaliselt tegu millegi erilisega. Kas on riik sõjaseisukorras või on tegu vabalanguses majandusega või veel millegi äärmiselt tavapäratuga.
Midagi sellist meil pole, samuti pole kuulda olnud Eesti Posti erakordsetest majandusraskustest. Hindu, sealhulgas maksikirja hindu 30 protsendi ringis, tõsteti viimati 1.11.2011.
Võrdlesin meiega suuruselt sarmaste riikide – Leedu, Sloveenia ja Slovakkia – siseriikliku UPT hindu. Mitte ükski riik pole selliselt mõõte vähendanud, teenuse nimi varieerub kirjast väikepakini ja hinnad eelpool mainitud kaalukategooriate puhul jäävad vahemikku 0,52 – 1,33 eurot. Seega olime siiani enamvähem sealsamal tasemel. Kõik mainitud riigid saavad kenasti saadetised ka saajateni toimetatud.
Eesti Post on avalikkusele esitanud nõukogulik-demagoogilises stiilis põhjendusi, näiteks «kirja teel saadeti uiske». Kui need uisud kaalusid kuni 2 kg ja paki mõõt oli lubatud piirides, siis oli kõik korrektne, kui aga suuremad, siis oli tegemist teenindaja veaga.
Tuletan meelde, et keelelisest seisukohast üsna jube termin «maksikiri» võeti kasutusele aastal 2006 pisipaki asemel ja toona lubati rahvale lahkelt, et muutub vaid nimi ning väiksemaid esemeid saab endistviisi rahulikult edasi saata.
Tähelepanu väärib veel, et viimastel aastatel on Eesti Post teinud suuri jõupingutusi konkureerimaks Itella Smartpostiga. Kas pole hoopis need investeeringud «ebamõistlikud», mida kunded nüüd kinni peavad maksma, kuna konkurendi automaadid on märksa populaarsemad?
Kummalisel kombel on Eesti Post just hinnatõusu ajal käivitanud ka kampaania, mille ajal ajutisi soodushindu pakutakse. Olgu pakiautomaadid pealegi, kuid mingil juhul ei tohi need tekitada olukorda, kus ei suudeta enam taskukohaste hindadega väikeesemete saatmist pakkuda.
Automaadid ei ulatu tuhandetesse Eesti maakohtadesse. Seega omab Eesti Post suurel osal Eesti territooriumist monopoli ning klient on sunnitud alluma pöörasele hinnatõusule. Tekib küsimus, milleks meil on üldse konkurentsiamet?
Minule teadaolevalt ei ole ka mitte ühtegi riiki, kus siseriiklikult oleks väikseim esemete saatmise kaalukategooria 1 kg. Seetõttu, vastupidiselt Eesti Posti esindaja väitele ühes väljaandes, kannatavad peaasjalikult väiksemate esemete saatjad.
Kui Eesti Post toob järgmiseks põhjenduseks, et seaduse järgi tuleb kirisaadetised väljastada postkasti kaudu, siis miks ei loodud õiglasi kaalukategooriaid õiglaste hindadega pakiteenuse alla või ei ennistatud pisipaki teenust? Samuti puuduvad pakiteenuse kategooriast lihtsaadetised, mis juba automaatselt tähendab kallimat hinda.
Kui ma iga hinna eest soovin saadetist otse koju, siis pakub nii Eesti Post kui mõnigi muu ettevõte kullerteenust. Lihtkirisaadetise kohta ütleb seadus ka, et postkasti mittemahtumise puhul käib väljastamine teate kaudu. Siit järgmine küsimus – kuna lihtsaadetist ei pea väljastama allkirja vastu, siis miks ei või postiljon suuremate mõõtudega saadetist kohe postkontorisse jätta, viies kundele sellekohase teate ja vältides sel viisil saadetise niisama edasi-tagasi vedamist? Selle korraldamiseks ei pea just logistika Anatoli Karpov olema.
Eesti Postil on harukordne võimalus pöörata tüüptingimuste muutmine tagasi või rakendada muid meetmeid, lootes, et ehk kunded andestavad. Vastasel juhul ootan valitsuse, kes ilmselt ei tea, mis riigile kuuluvas postifirmas toimub, sekkumist.
Rahvuslik postifirma on osa tänapäeva multikultuurses maailmas järjest enam kaduvast rahvuslikust indentiteedist, mida ühelgi tingimusel ei tohiks muuta «äriks vahendeid valimata». Ootan positiivseid uudiseid lähimas tulevikus. Kuidas saame me vastasel juhul kindlad olla, et homme maksab bensiin endiselt 1,36 ja koguseks on 1, ent ühikuks mitte liiter, vaid näiteks pint.
1. märtsil 2013 muutusid riigisisese maksikirja suurimad lubatud mõõtmed, mis tähendab, et ka väiksemaid esemeid tuleb saata Eesti Posti pakiautomaatidega, mille teenus on oluliselt kallim.
