Heli Reichardt: kas tunned maad, mis Peipsi rannalt, käib Läänemere rannale...

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heli Reichardt
Heli Reichardt Foto: Erakogu

Alles see oli, kui tähistasime oma vabariigi aastapäeva ja leidsime sügavalt südamesopist mõndagi, mille eest rõõmsalt tänulikud olla. Tulevik tundus sellel külmal ja  kargel talvepäeval kuidagi helge ja lootusrikas.

Aga pühade vahel on argipäevad. Ühel tavalisel õhtul jõudis tänu «Pealtnägijale» meie kodudesse järjekordne paljastus poliitika tagatubades toimuvast, mis seekord käsitles Peipsiäärsete kalurite sundparteistamist, et oma mees jõuaks Toompea võimukoridoridesse nööre tõmbama. Jõudiski, nagu kuulsime, ja üsna kõrgele. Kõrgemad funktsionärid, härra peaminister kaasa arvatud, mõistsid sellise teguviisi hukka; Isamaaliit, keda see otseselt puudutas, lubas asja arutusele võtta.

Selles loos on mitu omavahel põimunud tasandit. Alustuseks juriidiliselt kehtivad orjandusliku sisuga töölepingud, millele kalurid on ise alla kirjutanud. Üks pealtnäha tuttav Vanapagana ja Kaval-Antsu lugu: «Ise tegi, Ise tegi, kes see muu!»

Sajakonnal kalamehel on perekonnad, sugulased, sõbrad, naabrid, kes kõik teavad, kuidas sealmaal elu käib. Võib oletada, missugused võivad nende mõtted ja tunded olla. Ükskõik, mis värvi pass taskus on, elada tahab inimene ikka. Ja nad kõik elavad täna Eesti Vabariigis.

Eesti Vabariigis elab ka kodanik Kärberg, kelle mõjuvõimu Peipsi rannal näikse olevat raske ülehinnata: see ulatab paljude  vajalike inimesteni. Mis selles ringkonnas ärataks ausa südametunnistuse, võidaks hirmu ja orjameelsuse?

Sellise mõtteviisi: «Otstarve pühendab abinõu» vili on Jõgevamaalt riigikokku jõudnud endine maavanem härra Kokk, kes väidab, et ta ei tunne oma valijaid– sealhulgas kurjategijaid, kes enne valimisi tema soovitusel parteisse võeti – ega tea kogu sellest loost midagi. Aga nüüd, kus te teate –  mis nüüd saab?

Haapsalust risti üle Eesti vaadates tundub mulle, et just kohaliku rahva saadik peaks oma piirkonnas selliseid puntrasse jooksnud küsimusi lahendama, et inimeste elujärg paraneks. Tegelik olukord tundub vastupidine olevat. Mis siin aitaks – kas 3382 laiki nendelt valijatelt, kelle häältega hr. Kokk Toompeale pääses ja kõrgel kohal istub? Seda ei ole ilmselt niipea oodata.

Hr. Koka soovitus on lihtne: kaevaku kohtusse, kellele ei meeldi! Kas Euroopa kohuski vabastaks eestlased korrapealt raha ja võimu orjameelest, kahtlen selles. See vaevaline tee tuleb meil igaühel ise läbi käia, aga me võime üksteise paremaid püüdlusi toetada.

Täna on naistepäev. Olen üles kasvatanud kolm Eesti Vabariigi  kodanikku, kes omakorda siin oma lapsi kasvatavad. Ma tahan, et meie riik muutuks ausamaks, läbipaistvamaks ja  hoolivamaks, et ka minu lapselapsed tahaksid siin elada. Seda ei ole liiga palju tahetud.

Mida te ette võtate – kes te olete kutsutud ja seatud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles