Jelena Skulskaja: ... ja naine lõi kujundlikkuse

Jelena Skulskaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kolumnist Jelena Skulskaja loodab, et vähemalt mingi osa neist naistest, kes täna lillekimbu saavad, ootab meest ka millekski muuks kui selgitamaks, kelle jalas on püksid.

Jumal lõi inimese, aga naisega algas kohe mingi segadus: Lilith oli kujundlikkus, metafoor, Eedeni lüüriline kõrvalepõige – ja ometi ta hävitati. Eeva tõi käibele unistamise, mis teda päästiski, ehkki ta kaotas paradiisi. Jumal on kiivas ega armasta, et teda reedetakse: neil, kes on talle ustavad, ei tohi olla kallimat, ustavad peavad andma abiellumatustõotuse.

Sajandeid saadi lavakunstis hakkama ilma naisteta: Ophelia, Desdemona, leedi Macbeth olid vaid meigitud kõhnukesed noorukid, kes astusid edvistades ja koketeerides Globe’i lavale. Veel tänagi ei ole jaapani klassikalises no-teatris ega Roman Viktjuki teatri marihuaanauimases tegelikkuses mingeid naisi, kes vaid segaksid tumedaid ja sumedaid tundeid. Melpomene on kiivas, vaevu kannatab välja konkurente.

Ideaalsed türanniad, sektid, salaseltsid püüavad välistada meeste armastuse naiste vastu: niinimetatud seaduslikel varastel ei tohi olla peret; Stalin leidis erilist rahuldust oma ustavate teenrite naiste ja armukeste eluküünla kustutamises.

Sajandite vältel oli kõik, mida suutis välja mõelda disainerite ja moeloojate, juveliiride ja kosmeetikatootjate elav kujutlusvõime, suunatud eranditult meestele. 16. sajandil läksid piraatide seas moodi kõrvarõngad ning nende hulljulgust ja vaprust jäljendada püüdes jõudsid rõngad ka seltskonnalõvide kõrva. Mitmesugused lõhnaained alates kuulsast viirukist panid paremini lõhnama ikka tugevama soo. Seeliku – koos kõigi lisanditega – tõmbasid esimesena selga mehed, kes panid ka esimesena alla kontsad, hakkasid kasutama pumatit ja puudrit … Vaid rinnahoidja, vaeseke, on üksinda sellise disainerimõtte väljendus, mis mõeldud selgelt naistele.

Mis siin rääkidagi: teame ju hästi, et isegi loodus on kinkinud rikkaliku sulestiku, karusnahkse kasuka, kireva lehvikuna avaneva saba eranditult isastele ja jätnud emased halliks ja ilmetuks. Sama silmakirjalikult kõlab Anderseni muinasjutus inetu pardipoja ema arvamus, et ta on ju isane, aga isased ei pea sugugi kaunid olema! Ometi pidi ta hästi teadma, et ilu on omane just isastele, aga emaspardid, jah, nemad võivad vaarudes ja nokaga klõbistades tagasihoidlikult kuskil kaugemal tuterdada ...

Üks arvutimängude firma, teades, et nagunii keegi ei loe internetiteenuse kasutamise tingimusi, vaid klõpsab lihtsalt vajalikku kohta linnukese, otsustas oma klientide arvel nalja heita. Pisikeses kirjas tingimuste seas oli muu hulgas öeldud: «Meie tingimustega nõustudes müüte meile oma hinge!» Loomulikult olid kõik, kes mängu vastu huvi tundsid, sellega nõus.

Minu meelest on samamoodi läinud Euroopa naistega, kes astuvad välja feminismi ja võrdõiguslikkuse eest. See tähendab, kõik oli kena, kuni naised nõudsid õigust ilule – kõrgeid kontsi, kosmeetikat, ehteid – ja võtsid meestelt üle korseti (paljude Aafrika hõimude juures on õigus korsetti kanda seniajani ainult meestel). Erinevalt emaspartidest muutusidki naised kaunitarideks, said luikedeks. Inetu pardipoja lugu on õieti Tuhkatriinu lugu: miskipärast vahetas Andersen, kes teatavasti pelgas sooküsimusi, pardipoja soo ära. Puškin näiteks, kes oli sellest teemast alati huvitatud, oli veidi enne Anderseni loonud luik-tsaaritari: talle ei tulnud pähegi kasutada traditsioonilist konn-tsaaritari kujundit, sest ta ei uskunud armastust ja külgetõmmet, mille aluseks oleks näo ja keha ilu asemel hinge ja mõistuse ilu.

Sõnaga, naised võitlesid meestelt kätte õiguse olla ilus. Aga nad ei suutnud enam peatuda. Majakovski vastas küsimusele, miks ta armastas kogu elu Lilja Brikki, nii: «Ta on nii kapriisne!» Tõeliselt kapriisne naine tahab kogu aeg midagi muud: läheb mehele ja hakkab kohe tahtma lahutust, et olla vaba; lahutuse järel pingutab kõigest väest, et leida uus mees; saanud tanu alla, ihkab taga tugevaid kirgi; leidnud kallima, püüab temaga abielluda. Niisugustele kapriisidele on üles ehitatud pool maailmakirjandust. Ent lõppude lõpuks tüütab naisi armastus ära. Üks mu noor naistuttav vastas küsimusele hobide kohta: «Kõige armsam hobi on minu kallim!»

Niisiis on naised avastanud, et meeste armastus on sama müüdav kui nende enda oma. Pole vähimatki vajadust näha hea välja, hoolitseda rõivaste eest, veeta aega ilusalongides ja massaažilaudadel, alla võtta, kulutada üüratult iluoperatsioonide peale – piisab täiesti sellest, kui järgida riietusnorme ja valgendada hambaid. Naised hakkasid karjääri tegema.

Karjäärinaine on veel hullem kui karjäärimees. Kui öelda naisele, et ta ei tule oma tööga toime ja tal pole mingit õigust olla ametis, mis langes talle osaks üldse salapärastel asjaoludel, vastab ta: «Kuidas te julgete minuga niisugusel toonil rääkida?!»

Kui otseselt osutada tema vigadele, mis ähvardavad firmat miljonitesse ulatuva kahjuga, siis võib kuulda: «Mind on teie solvangud ära tüüdanud!» Karjuv, alandusi loopiv, isegi sõimav ning andetu meestürann ülemusetoolis võib töökollektiivi edukalt aastaid juhtida, arendades alluvates aegamisi välja Stockholmi sündroomi: nagu ajaloost teada, meeldivad inimestele paranoilised türannid. Kuid ka andetu mees, keda leidub tuhandetes variatsioonides, teab kindlalt, millist sihti ta järgib. Ükspuha millist laadi andetu naise türannia ent, nagu me saame teada eesseisva matriarhaadi ajal, on sihitu, mõttetu ja halastamatu. Meestürann ihaldab ainult võimu, mida ta ei suuda saavutada mõistuse, ande ega käteosavusega, ta on jäljendaja, simulant. Naistürann alandab inimesi, tallab end ümbritsevaid inimesi jalge alla, veel enam, joobub sellega kaasnevatest pisiasjadest, näiteks kõri läbilõikamisest küüneviiliga.

Leidub loomulikult ka andekaid ärileedisid, tarku naispoliitikuid ja nii edasi, aga neid tuleb ette sama tihti nagu miraaže kõrbes.

Nagu kergesti võib aru saada, olen ma soolise võrdõiguslikkuse vastu. Ma arvan, et sugugi mitte põhjuseta pole nõukogude aegadest puutumatult säilinud 8. märts. Varem kinnitasid selle vastased: «Naisi tuleb hinnata kõigil päevadel. Neile tuleb kinkida lilli, avada nende ees uksi, kanda kohvreid, loovutada istekoht ja kiita ilu.» Nüüd ütlevad pidupäeva pooldajad: «Meenutame naistele kas või kord aastas, et nad on kaunim ja nõrgem sugupool, et nad ei suuda tõsta suuri raskusi, et nad peavad hästi lõhnama, elegantselt riietuma, käima kõrgetel kontsadel, astuma esimesena uksest sisse. Et nende õlgadele oleks kena heita boa, aga kui nad peaksid olema rohelise meelsusega, siis võib sel päeval neile kaela riputada mõne kaunitest looduslikest kividest kee.»

Ma vaatan iga aasta 8. märtsil ärevusega ümbritsevaid inimesi. Praegu on kõik veel üsna korras: suurel osal mis tahes vanuses ja rahvusest meestel on käes lillekimbud. Usun, et vähemalt mingi osa neist on mõeldud naistele. Loodan, et mingi osa neist naistest ootab meest ka millekski muuks kui selgitamaks, kelle jalas on püksid. Kes on kõige võrdsem. Kellele, teate, ei ole kohe üldse vaja totakaid tähelepanuavaldusi, mis alandavad, kuidas seda öeldagi, sõdur Jane’i või kui soovite, neiu-ratsaväelase Durova kodaniku- ja ühiskondlikku väärikust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles