Ahto Lobjakas: maailm miinus Chávez

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Mis saab siis, kui rahval hakkab oma häälest kõrini saama? Üleeile öösel hinge heitnud Venezuela president Hugo Chávez pääses vastuse andmisest sellele küsimusele. Cháveze hääbumine käsikäes Fidel Castroga on olnud märgiks selle maailmanurga emantsipatsioonist. Möödas on riigipöörete ajastu, mis eriti 20. sajandi teisel poolel nõudis moolokina Ladina-Ameerika poliitikute elusid.

Cháveze karjäär oli tema surmaks ilmselt seniidis ära käinud. 1992. aastal sõjaväeputši eest kaheks aastaks vangi mõistetud kolonelleitnant võitis 2012. aasta oktoobris oma neljandad legitiimsed presidendivalimised, kuid seda pärast tasavägist mõõduvõtmist opositsiooniga.

Pole kahtlust, et Chávez oli populaarne liider. Mis on loomulik, arvestades, et ta tuli võimule Nigeeria needuse all kannatavas vaeses ja kihistunud riigis. Märksõnad maareform, ümberjaotamine, haridus- ja tervishoiusektori doteerimine koos suurtööstuse riigistamisega tagasid masside sümpaatia. Autokraatlik valitsemisstiil, keskklassi pitsitamine ning üleüldine majanduse allakäik üheskoos polariseerisid Venezuela. Chávez ei jätnud maha stabiilset ühiskonda.

Cháveze fenomen oli globaalne. See võlgnes palju tema anitpaatiale USA vastu. 2006. aastal lõi Chavez ÜRO Peaassambleel risti ette, öeldes kuulajaile, et ruum, kus varem oli esinenud USA president, «lõhnab väävli järele».

Vasakpopulism liitis Cháveze teiste Ladina-Ameerika nn Roosa tulva liidritega. Allianssi tsementeeris külluslik nafta, mida Chávez eksportis odavalt enam kui tosinasse sõbralikku riiki.

Järelehüüetes Chávezele on absurdi, aga ka respekti. Iraani president Mahmoud Ahmadinejad ennustas Cháveze ülestõusmist koos Jeesuse ja Shia islamis keskse 12. imaamiga. Vladimir Putin (müüs Venezuelale miljardite dollarite eest relvi) ütles, et lahkus «tugev tulevikku vaadanud inimene». Kuuba juhitav ÜRO Inimõigusnõukogu (kuhu kuulub ka Eesti) pidas minutise leinaseisaku.

Märgiks respektist on Ladina-Ameerika juhtide kaastunne. Ban Ki-moon, ÜRO peasekretär, meenutas Cháveze võitlust vaeste ja oma maailmajao lõimumise eest. Meie regionaalne arvamusliider, Rootsi välisminister Carl Bildt säutsus, et lahkus «karismaatiline ja tugev juht, kelle poliitika oli küll eksiteel».

Mida arvata Chávezest Eestis? Loodetavasti mõõdukalt. Me teame, et hinnakontroll viib defitsiidini. Teame, et võimu kivistumine pärsib demokraatiat. Paljud räägivad Ladina-Ameerikast, vähesed tunnevad seda süvitsi (märksõna: Che Guevara). Oma postkoloniaalses kontekstis on ta sui generis – nagu me isegi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles