On vana tõde, et midagi soovides peab olema väga ettevaatlik, sest soovid võivad täide minna, kirjutab ajaloolane Allan Käro.
Allan Käro: aeg kastikesi joonistada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta ja viis kuud tagasi avaldas eelmine kaitseminister Mart Laar Postimehes arvamusloo, kus sõnastas neli väljakutset, millele riigikaitse uus arengukava peab vastama. Järjekorras teine oli kaitseväe staapide vähendamine. «Kaitseväes on praegu 26 staapi, koos Kaitseliiduga on staape kokku 42,» kirjutas ta (PM 27.9.2011).
«Arengukava koostajailt ootan konkreetseid ettepanekuid staapide arvu ja kaitseväe administratiivkoormuse vähendamiseks,» sõnastas kaitseminister poliitilise käsulaua. Päev hiljem intervjuus Postimehe võrgulehele kordas ta oma sõnumi veidi suurema detailsusega üle. «Mulle kui kaitseministrile tundub igatahes, et täna on neid staape Eesti suhteliselt väikese rahuaegse kaitseväe kohta pisut liiga palju, ning seetõttu olen ka andnud vastavatele ekspertidele suunise leida Eestile sobilik lahendus, mis võimaldaks rohkem raha ja personali suunata kaitseväe võitlusvõime parandamiseks,» ütles Laar.
Kui esitatud suured arvud võisid tekitada tunde, et ka kärped peaksid olema massiivsed, siis päris nii see ei olnud. Kõigepealt, Kaitseliidu staapide arvu määravad ära 15 malevat ja kaitseväe 26 staabist on 16 üksusestaabid – näiteks Kuperjanovi või suurtükiväepataljoni omad –, mis on lahutamatud oma väeosast.
Teiste sõnadega, nende kaotamiseks tuleb väeosa ise likvideerida või mõne teisega liita. Maaväe üksused asuvad paraku üle Eesti laiali ja on ka erialati erinevad, nii et liitmine või seda enam päris kinni panemine pole enam eriti võimalik. Nii ei jätkuks väeosi ülesannete täitmiseks ehk kannataks võitlusvõime.
Mere- ja õhuväega on küll natuke teised lood, kuna nende koosseisus on kummalgi vaid kaks eraldi staabiga üksust, mis pealekauba asuvad veel ka ühes kohas – vastavalt Tallinnas mereväebaasis ja Ämari lennuväljal.
Nii või teisiti, eelkõige puudutas kaitseministri poliitiline suunis üheksat kaitseväe juhtimistasandi staapi ehk peastaapi ning kolme väeliigi, nelja kaitseringkonna ja ühte jalaväebrigaadi staapi. (Selleks et 26 staapi kokku tuleks, olgu ära nimetatud ka kaitseväe logistikakeskuse staap.)
Samas on ka juhtimisstaapide hulk paljuski ette määratud. Kui äärmuseni lihtsustada, siis sõltub nende hulk territooriumi geograafilistest iseärasustest. Vastupidi üldlevinud seisukohale on Eesti tegelikult väga suur riik ja vähem kui kolme ossa ei õnnestu seda kuidagi jaotada.
Peipsi järv lihtsalt asub meie idapiiri keskel ja jagab selle suuna kaheks. Lääne-Eestit koos saartega aga ei õnnestu kõige parema tahtmise juures kummassegi idapoolsesse kaitseringkonda ära mahutada.
Seega oleks kõige kompromissituma tegutsemise korral võimalik ühendada väeliigi staabid peastaabiga ja jätta kaitseringkondi alles kolm. Iseasi, kas see oleks just kõige mõistlikum. Ka praegune neljaks jaotamine tugineb tõsistele argumentidele, pealinn Tallinn on ka sõjalisest seisukohast võttes midagi hoopis muud kui ülejäänud Lääne-Eesti.
Samas on lisaks maateaduslikele ka muid põhjuseid, miks mingit jõudude liigendust kasutada. Näiteks praeguse süsteemi, kus kaitseringkondade kõrval on ka üks eraldiseisev jalaväebrigaad, tingib eelkõige asjaolu, et kaitseväes on peale ajateenijate ka kutselised pataljonid.
Viimased on rohkem kokku harjutanud ja paremini varustatud, seega ka kiiremini liikvele pandavad, mistõttu neid tasub kasutada väljaspool territoriaalset struktuuri ehk lihtsamalt öeldes seal, kus kõige rohkem vaja.
Vahepeal jõudis kaitseminister vahetuda, kuid lõpuks välja käidud lahendus annab tunnistust, et Laari poliitiline suunis viidi ellu. Kusjuures jääb mulje, et lausa (või oleks õigem öelda pigem) sõna-sõnalt. Aga enne veel tuleb ära märkida, et just sel ajal kui uus riigikaitse arengukava viimast lihvi sai, tuli üks staap kaitseväkke juurde. Mullu detsembris muutis riigikogu selleks kaitseväe korralduse seadust.
«Nüüd on kaitseväe erioperatsioonide üksus kaitseväe juhataja otsealluvuses ning see planeerib, valmistab ette ja viib ellu erioperatsioone. Sisuliselt on loodud uus väejuhatus, mille ülesanded on mõnevõrra laiemad kui lihtsalt üksusega opereerimine,» kirjeldas üksuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi (Riigikaitse, EE 21.2.2013).
Midagi samalaadset juhtub uue riigikaitse arengukava järgi ka mere- ja õhuväega. Kumbki väeliik säilitab oma staabi, mis hakkab aga opereerima ka seniseid iseseisvaid üksusi. Nagu öeldud, oleks alternatiiv olnud väeliigi staabi kaotamine, aga siis oleks ilmselt pidanud säilima üksuste staabid. Kokkuhoid seega neli staapi.
Maavägi seevastu kaotab iseseisva staabi, mis liidetakse peastaabiga. Lisaks kaovad maaväest kaitseringkonnad. Juurde tuleb aga teine jalaväebrigaad (tuletame meelde ülalpool mainitud Peipsi järve mõju). Nii kaob ära viis staapi ja juurde tuleb üks. Üldine kokkuhoid seega juba kaheksa staapi.
Paraku on sellisel kokkuhoiul ka oma hind. Selle mõistmiseks tuleb lähemalt võrrelda maaväe sõjaaegset juhtimisstruktuuri nüüd ja tulevikus. Praegu on käsuahela tipus kaitseväe juhataja ja teda abistav peastaap. Järgmisel astmel maaväe ülem oma staabiga ning veel aste allpool nelja kaitseringkonna ja jalaväebrigaadi ülemad oma staapidega.
Kavandatavas struktuuris on aga vaid kaitseväe juhataja ja kahe jalaväebrigaadi ülemad. Paraku pole Eesti vahepeal loobunud ei osast oma territooriumist ega ole sõjanduses mingit revolutsiooni toimunud. Selline kärpimine on võimalik vaid ülesandeid ümber jagades ehk struktuuriskeemil kastikesi mõnda teise harusse juurde joonistades. Või lausa uut haru tekitades.
Nii allubki kaitseväe juhatajale veel Maakaitse ülem, kellele omakorda allub viis maakaitseringkonna ülemat. Nende staabid moodustatakse sõja ajal Kaitseliidu peastaabist ja malevate staapidest. Praegu lähevad Kaitseliidu peastaabi ohvitserid sõja ajal kaitseväe käsutusse, malevate staabid aga liituvad kaitseringkondadega.
Ja siis allub kaitseväe juhatajale veel Toetuse väejuhatuse ülem, kes omakorda jagab käske formeerimiskeskustele. Toetuse väejuhatuse ülesanne on muu hulgas ka mobilisatsioon ja väeosade formeerimine ehk see, millega seni tegelesid kaitseringkonnad.
Sisuliselt luuakse kaitseringkondade asemele kolm eraldi süsteemi. See tähendab, et põllu peal tegutsevad ja sõltuvad üksteisest kolme eri käsuliini alluvuses olevad kaitseväelased, kusjuures need käsuliinid ristuvad alles kaitseväe juhataja isikus.
Millegipärast tuleb selle viimasega seoses meelde politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamine. Sealgi loodi kõigepealt süsteem, mis esitab oma juhile erakordseid, kuid see-eest regulaarseid väljakutseid. Ja siis tehakse titaanlikke jõupingutusi, et sellistele tingimustele vastavat juhti leida.
Aga jah, kaitseministri poliitiline suunis oli ju vähendada rahuaegsete staapide arvu.