Möödunud nädalal taastas NATO ametlikult pärast Gruusia sõda külmutatud suhted Moskvaga. Rõhutades, et NATO-Vene Nõukogu ametlik kogunemine ei tähenda mitte alliansi järeleandmist, vaid soovi rääkida koostööd vajavatest asjadest.
Juhtkiri: valimatult pahur Venemaa
7. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, et Kremli ja alliansi Brüsseli peakorteri vahel just soojad tuuled ei puhu, paistis täiesti ühemõtteliselt välja juba möödunud neljapäeval – päev pärast NATO-Vene Nõukogu ametlikku taaskogunemist. NATO saatis spioneerimise eest minema kaks nende peakorteri Venemaa esinduses töötanud diplomaati. Moskvas aga kirjutas president Dmitri Medvedev Lõuna-Osseetia ja Abhaasia mässuliste liidritega alla lepingud, mille kohaselt asuvad venelased nende ja ülejäänud Gruusia vahel piiri valvama.
Kremli diplomaadid ja pressitöötajad andsid täistuld ka Gruusias algavate NATO ja selle partnerriikide õppuste pihta ning puhusid õppused suursündmuseks.
Nokiti selle kallal, miks üks või teine NATO riik eile Gruusias alanud õppustele ei lähe, ja püüti levitada sõnumit, justkui oleks mõni ka juba alguses neis ühismanöövreis mitte osaleda kavatsenud maa loobunud mingitel värsketel põhjustel.
Muu hulgas suutis Kreml teha ka neljale muidu Brüsseli ja Moskva vahel manööverdada üritava pealinna juhtidele selgeks, et nad peavad viimasel hetkel taganema lubadusest võtta osa Gruusia õppustest.
Praeguseks pole veel teada, kas üleeilne vastuhakk Gruusia sõjaväebaasis oli Vene luure töö või mitte. Kindlasti oli aga tegu Moskva rõõmuallikaga, mida Kremli innustusel puhuti võimalikult suureks meediasündmuseks. Nad said taas süvendada kuvandit Gruusiast kui segasest ja ebausaldusväärsest partnerist.
Ja mõned neelasid ka konksu alla. Näiteks eilne Briti vasakpoolse ajalehe The Independent juhtkiri avaldas kahtlust, kas NATOst ikka on mõistlik pidada õppusi nii tormilises piirkonnas nagu Gruusia. Leht pakkus koguni sinisilmselt, et nii NATO kui Moskva võiksid eemale hoida sellisest etteaimamatust piirkonnast.
The Independenti soovituse kohaselt peaks NATO ilmselt taganema demokraatlikult valitud juhtkonnaga partnerriigiga sõlmitud kokkulepetest juba seepärast, et vahepeal on sel maal olnud ebaõnne saada Venemaa poolt sõjaliselt ahistatud. Sama hästi võinuks ehk soovitada ka seda, et NATO ei tohiks spioneerimise eest Moskva diplomaate välja saata, sest seepeale saatis ju Kreml nüüd minema kaks alliansi Moskva esinduses töötavat kanadalast.