Kui uue raamatu tagakaane tekst väidab, et ilmunud on uus Potter ja autor teine Rowling, tekitab see magusa ootuse asemel pigem skeptilise eelhäälestuse. Enamasti ongi tegemist katteta reklaamlausetega. Sestap lugedes, et Maria Parr olevat Norra Lindgren ja Tonje Emili, Pipi ning Ronja sulam, alustas siinkirjutaja lugemist üsna pika hambaga.
Seda suurem on rõõm tõdeda, et raamat kandis võrdluse välja. Samas pole tegemist epigooniga. Maria Parr asetub Tonje looga kuulsa rootslase kõrvale. Lindgreni-pärast muidugi leiab, kasvõi peategelases – iseseisev ja -teadev lapsuke naudib oivalist vabadust puhta looduse keskel, turvalises ja eluterves keskkonnas, tema ja temast palju vanema täiskasvanu vahel on suur ja hingestatud sõprus, hoogsa sündmustiku humoorika ülestähendamise sisse sugeneb tõsiseid teemasid, pole võimatu, et lugejal tuleb pisar silmanurka. Kui tundub, et kõik läheb halvasti, läheb kõik lõpuks siiski hästi.
Tonjet võrdleks aga hoopis Tjorveniga. Mäletatavasti oli isa Melkeri esmamulje temast, et tegemist on Soolavarese isevalitsejaga. Ka Tonje mõtleb kategooriates «minu org, minu mäed, minu inimesed» ja häda neile, kes seda veendumust ei tunnusta. «Kummaline, aga asjad toimuvad tavaliselt ikka nii, nagu ema ütleb. Eks minagi olen selle temalt pärinud,» mõtleb see Vilgukivioru ainuke laps. Teisedki naistegelased, tüdruku tädid ja kättemaksuhimuline Heidi näiteks, ilmutavad kanget karakterit. Eks ka Lindgrenil olid mehed see leebem ja lüürilisem pool.
Tonjest võiks eeldada küll, et nagu kõik norralased, on temagi sündinud suusad jalas. Uue aja lelud, nagu arvuti või teler, teda ei köida. Tüdruk spordib, musitseerib, mängib ja elab päriselt – talvel liunõlvadel, kevadel laudas tallesid vastu võtmas. Talus ja orus tegemisi jätkub. Ja siis veel viiulimängu täis õhtud vana Gunnvaldi juures. Muusikal on loos täita oluline roll. See lõbustab, kirgastab, lepitab, on inimestevaheliseks sillaks.
Tüdruk esindab vabakasvatuse õnnestunud vilju. Hulljulgel lapsel on süda õigel kohal ja iga asja kohta oma arvamus. Tonje on valmis vastutama oma tegude eest. Kui akna katki lööb, toob oma taskuraha lagedale. Saab aru, kui on kedagi isekalt ära kasutamas, ja teeb kannapöörde, toogu see pealegi kaasa puretud käsivarre.
Tonje isa respekteerib tütre tahet. Kui laps on otsustanud veeta kasvõi terve öö samavõrd põikpäise naise uksetrepil, kuni ta jutule võetakse, siis toob mees millalgi kesköö paiku tütrele termosega kuuma suppi ja paar tekki! Oru elanikud ilmutavad imetlusväärset heatahtlikkust kõigi Tonje vempude suhtes, olgu selleks siis postiljoni hangepaiskamine surmasõidul mööda avalikku teed või piletita praamisõit.
Autor jätab kasutamata lastele meeldimise huvides pahatihti kasutatava võtte näidata täiskasvanuid naeruväärsete ja mõistmatutena.
Jah, orukese elanikud on omal moel naljakad – aastaid armunud häbelik vanapoisinott, üksik proua, kellele midagi märkamata ei jää, tugiraami najal koperdav eakas napsivend, Tonje pöörased tädid – kuid nad on kõik head inimesed, kes mõistavad lapsi, ja nendega on huvitav. Konflikt tekib vaid väljast tulnud kämpinguomanikuga, kes oru meelelaadi ja väärtushinnanguid ei arvesta.
Oru ainsa lapse parim sõber on tema ristiisa, 74-aastane Gunnvald. Ja vastupidi ka. Gunnvaldi õpetussõnad roolikelguga sõiduks – kiirus ja eneseusaldus – sobivad tüdrukule motoks muudeski tegevustes ja otsustustes. Ometi on sõpradest vanem noorema eest midagi olulist varjanud, mille ilmsikstulek ähvardab nende omavahelised suhted rikkuda, rikkuda elu terves Vilgukiviorus.
Nüüd, raamatu esimese kolmandiku lõppedes, keskendub autor nii õrnale teemale nagu peresuhted. Miks minnakse lahku? Miks ei võta isa lastega ühendust? Miks ei võta laps isaga ühendust? Miks on armastuse asemele astunud viha? Või peame vihaks kurbust ja trotsi, mis on armastuse enda alla matnud? Kas saab selle sealt jälle kätte? Kas kättemaks toob hingerahu? Teise moto kingib Tonjele nokastanud vana Nils: «Täiskasvanud teevad palju rumalusi. /…/ Aga ühte tähtsat asja ma sulle ütlen. Lapsed pole mitte kunagi süüdi. Mitte milleski, mida täiskasvanud teevad.»
Maria Parri hoogne jutustus paneb lugejale südamele, et tähtis on mõista ja andeks anda ja eluga edasi minna. See on hea lasteraamat, ka täiskasvanud lugeja jaoks.
Raamat
Maria Parr
«Vilgukivioru Tonje»
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso
Pildid Åshild Irgens
Eesti Raamat, 2013