Viimast korda nägin Heino Kiike koos oma Helmiga mullu detsembri algupoolel. Talvepimeduses enne jõule. See juhtus Mustamäel, ühel pidulikku mekki raamatuesitlusel. Pikemaks suhtlemiseks polnud selles saginas paraku mahti. Küll mõni teine kord, sai mõeldud. Miks ka mitte. Heino oli mulle ja küllap ka teistele mitu korda lubanud, et elab vähemalt saja-aastaseks.
Läks teisiti. Tal oli alati (ka viimastel aastakümnetel) selline teoka ja tegusa mehe ilme otsustav läige silmis ja muigekurruke suurte vuntside varjus, et ta tundus kuidagi eatuna. Või koguni igavesena. Nüüd siis teame, et Heino Kiik lahkus meie seast 85-aastasena. Ja nüüd saab temast rääkida-kirjutada paraku vaid minevikus.
Kes ta oli, see nimekas eesti kirjanik? Mina olen selle peale mitmel põhjusel ja mitut puhku mõtelnud. Ja leidnud, et Kiik oli kindla peale üks tüüpiline Vargamäe mees. Aga! Kord oli ta Andres, siis jälle Pearu. Ja mõnikord mõlemat korraga. Sihuke vinge jändrik, et hoia alt!
Aga nüüd – ainult head ja ainult päikselist! Mingit aega olime päris head sõbrad. Just neil aastatel, kui elasime Mustamäel. Romaanivõistluse (1967) esikohatöö «Tondiöömaja» (ilmus alles 1970, sest vahepeal laagerdati-lahjendati seda eesti kirjanduse üht kõige jõulisemat romaani kõikvõimalikes tsensuuri-instantsides) tõstis mehe põllundusajakirjaniku seisusest paukselt kaalukaks täiskirjanikuks.
Kõik pidanuks nüüd ühe vägeva hooga jätkuma. Innustust ja tunnustust saanud Heino Kiik jäi vabakutseliseks ning kirjutas maameheliku töökusega päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Minagi sain mitut tema värsket romaani lugeda vaid masinakirjas. Sest need ei ilmunud nii peagi mitte. Sest alanud oli mingi lõputu jama. Kiike ei tahetud avaldada. Mitte seda või teist teost sel või teisel põhjusel, vaid ülepea üldsegi mitte. Eks juhtus seda mitteavaldamist teistelgi, aga Kiige puhul tundus asi suisa totaalne. Kiik oli 70ndail ja isegi 80ndail vist kõige nöögitum kirjanik Eesti NSVs.
Mis selles siis päikselist on? Aga see, et Kiik käitus tollal murdumatu mehena. Mehena, kes teadis, et teeb õiget asja ja et varem või hiljem avaldatakse ta raamatud niikuinii. (Mis hiljem muidugi ka juhtus. Paraku jäid mõnedki ta sõnumid sellest õigest aegruumist natuke välja ja natuke nihkesse.)
Kuidas ta tollal toime tuli, kuidas ta ei murdunud? Ei tea. Tema naine Helmi Puur teab kindlasti.
Fakt on see, et teokat, naerusuist, repliike viskavat Kiike jätkus toona kõikjale. Mäletan, et ükskord päikselisel kevadpäeval korjas ta Mustamäelt ja vist mujaltki kokku just nii palju kirjanikke, kui tema Žigulisse mahtus. Mati Undi, Hando Runneli, kellegi veel … Ja sõidutas meid Sakku, kus põllumajandusteaduste kilbi varjus oli avatud vägev ja justkui poolkeelatud kunstinäitus Arrakutest Vintideni.
Kui minust pärast suvilaostu Kiisale sai üleöö sõgestunud amatööraednik, sai Heinost minu juht ja õpetaja. Tema tilluke aed Mähel oli kui imede kollektsioon. Dendraariumist eikellegimaal rääkimata. Ta näitas, kuidas tuleb viljapuid lõigata (õhku visatud müts peab vabalt õunapuuokste vahelt alla kukkuma); kui pärisin, mis asi peaks küll olema pampel, siis järgmisel hommikul maale sõites leidsin kimbu vaarikasarnaseid istikuid juba peenraservalt.
Loen siiani suureks auks, et mitme põhjaliku aiandusraamatu autor Heino Kiik külastas mõni aasta hiljem mu koduaeda vaid selleks, et oma silmaga uurida darvinhübriid-klassi tulpide üsna üht nägu punaste sortide spetsiifilisi erinevusi – aga neid pagana punaseid oli vähemalt nelikümmend sorti mu päris suurest kollektsioonist.
Kord juhtus nii, et Kiige järjekordne käsikirjaskandaal («Mind armastas jaapanlanna») leidis otsustajate silmis sedavõrd palju armu, et Eesti Raamat tohtis seda avaldada. Ei mäleta põhjust, aga toimetaja kutsuti n-ö väljast, ja see olin mina. Mullegi tuli üllatuseks, et mehise või koguni rohmaka sõnaga Kiik on maha saanud läbi-lõhki erootilise romaaniga.
Polnud nagu päriselt tema rida? Kes seda mäletab, mida ma seal toimetasin, mingit nipet-näpet lauseehituse vallas, aga kõige enam kartsin Kiige reaktsioone. Tema võis mõnikord vägagi äkiliseks minna. Aga ju ma talle liiga ei teinud, sest tänuks ja preemiaks sõidutas ta mind koos perega Lõuna-Eestisse Võrtsjärve kanti ühisele sõbrale Einar Maasikule külla.
Oli suur suvi, õhtul istusime Einari õunapuu all ja Heino rääkis: kõik vajab muutmist, kirjanike liit vajab muutmist niikuinii, aga Nõukogude Liit … pange tähele, poisid, igavesti see jama ei kesta! Ja-jaa, mida te vaatate? Kui mina midagi ütlen, siis nii ka on!
Nii oligi. Hea, et Heino Kiik sai ka ise üle kahekümne aasta kirjutada, askeldada, aeda harida oma riigis, mille taastulekus ta ei kahelnud.