Sina oled botaanik. Millest õieti veinipudelikorke tehakse, korgitammest või korgipuust?» küsis mu sõber ühel päeval telefonis. «Minu teada peamiselt korgitammest,» vastasin mina, «aga sa vaata Heino Kiige «Maailma viljadest», sealt saad kindlasti vastuse!»
«Maailma viljad» on oluline teabeallikas
Muidugi sai mu sõber sealt vastuse ning see pole kaugeltki ainus küsimus, millele esimene eestikeelne populaarteaduslik suurteos kultuurtaimedest – nagu seda lühitutvustuses õigusega tituleeritakse – vastuse annab.
Olen 1989. aastal ilmunud viiest osas koosnevat «Maailma viljade» koguteost korduvalt kasutanud – see raamat leidis paiga minu lauanurgal kohe pärast ilmumist ning on seal ka praegu. Ladus tekst oli huvitav ja hõlpsasti loetav teismelisele ning täpsed ja asjatundlikult kirja pandud tõigad pakuvad huvi täiskasvanule.
Jah, ma olen kuulnud väidet, et tegu pole Kiige originaaltekstidega, vaid suures osas «Früchte der Erde» (esmatrükk 1976) tõlkega. Kui see ka on nii, ei muuda see tõika, et Heino Kiik on väga olulise ja huvitava teosega ning suure tööga hakkama saanud. Ma olen kuulnud ka etteheiteid, et ta olnud suur isemõtleja ja mõelnud taimenimesid välja – sageli süstemaatikale tähelepanu pööramata.
Mõni nimi läks tal tõepoolest «aia taha», nii et «Maailma vilju» allikana kasutades tuleb nimed igaks juhuks üle kontrollida, kuid nii mõnedki kinnitas eestikeelsete taimenimede komisjon hiljem ametlike nimedena, näiteks valge piparmünt (Mentha ×piperita f. pallescens) 2006. aastal ning kollajuur (perekond Curcuma) ja piprapuu (perekond Schinus) 2007. aastal. Ja kuigi mõned arusaamad on ehk tänaseks vananenud, ei tohi «Maailma viljade» väärtust kindlasti alahinnata – nii mahukat teost pole ilmunud ei varem ega hiljem.