Riigikogu liige Mart Nutt kirjutab Postimehe arvamusportaalis väikerahvaste keeltest ja suurriiklikust šovinismist.
Mart Nutt: surmaotsus väikestele keeltele
2. märts 2013, 19:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti keelele on väljasuremist vene keele ees ennustanud nüüd vähemalt kolm tuntud tegelast – Ado Grenzstein, Gustav Naan ja Yana Toom. Kui seda ennustavad eestlastest rahvuslikud nihilistid, on see valus. Kui teiste rahvaste esindajad, siis solvav. Ent millel põhineb ettekujutus, et väikestel rahvastel ja keeltel pole eluõigust ja need peavad taanduma suurte ees? Halvimal juhul on see rassistlik halvustav suhtumine või üleolekutunne. Enamikel juhtudel aga lihtsalt imperialistlik instinkt, mis põhinebki arvamusel, et maailm on üksnes suurte pärusmaa. Needsamad inimesed, kes nõuavad vene keelele Eestis «võrdseid õigusi», vaatavad sageli rahuloluga või vähemalt vaikides pealt, kuidas Venemaal vähemuskeeli süstemaatiliselt välja suretatakse. Selline positsioon ei kajasta mitte üks põrm «muret» väikekeelte tuleviku pärast, vaid soovunelmat, mis ei täitu nii kiiresti, kui soovitakse.
Naaberriigi Venemaa suurriikliku šovinismi propageerivad meediakanalid tegutsevad süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt. Väikeriigi halvustamine ja naeruvääristamine, nagu seda tegi Russki Reportjori paskvillis Olga Andrejeva oma hinnangutega «mõttetu naljakas riik», «kuradi riik, ma ei suuda siin rohkem olla» või Venemaa presidendilt V. Putinilt laenatud mõttekäik: «suurte impeeriumide geopoliitilise tragöödia sünnitatud Eesti» teenib selget huvi: süstida perspektiivitust ja pessimismi väikeriigi, - rahva ja selle keele tulevikku. Sellise pessimismi külvamise käegakatsutav tagajärg on Venemaa soomeugrilaste üha kiirem keelevahetus ja üleminek vene keelele. Mitmekesisuses ei nähta rikkust, vaid probleemi ja selle vastu võideldakse kõikvõimalike vahenditega. Vähe sellest, et välja suretatakse oma vähemusi. Häirivad ka väiksed piiri taga. Ka neid tuleb lämmatada. Koosmõjus teiste riiklust nõrgestavate algatustega nagu ajalooliselt kujunenud rahvusliku sümboolika asendamise katsed, kodakondsuspoliitika hägustamine, sh topeltkodakondsus, riigi suveräänsuse kiirendatud delegeerimine rahvusvahelistele organisatsioonidele ja Eesti näitamine riigina, kust tuleks ära kolida, on suunatud pessimismi ja perspektiivituse tekitamisele. Eesti riikliku korralduse lammutamine ja poliitilise legitiimsuse kahtluse alla seadmine täidavad eesmärki tänaseks päris hästi töötav stabiilne riik suunata ebakindlasse tulevikku.
Ei tahaks Yana Toomist rohkem rääkida, kuid Keskerakonna viskumine tema õigustamisele tekitab paar küsimust. Ühest küljest on see Eesti (ja mitte ainult Eesti) poliitiliste jõudude sagedane tava hakata vassima ja eitama, kui mingi rumaluse või sigadusega on hakkama saadud. Nii keerutatakse end tavaliselt veelgi suuremasse jamasse. Kuid välistada ei saa sedagi, et mõttelaad, mida Yana Toom esindab, ongi Keskerakonnas laialt levinud. Erakonna esimees Edgar Savisaar, kes püüdis kiiresti tähelepanu Yana Toomi sõnadelt kõrvale juhtida, on ju isegi teinud avaldusi, mis on suunatud lõimumise motivatsiooni vähendama ja mida võib võtta usaldamatuse suurendamisena eri rahvusest inimeste vahel. On need siis venekeelse kooli (lubadused edasi lükata osalisele eestiikeelsele õppele üleminekut), valimiste kontekstis (no pasaran) või paanika tekitamisena ( enne euro kasutusele võttu levitatud vale, et krooni devalveeritakse). Ärme unusta, et kõik, kes on olnud kunagi valitud riigikogusse, on andnud ametivande täita ja austada Eesti põhiseadust. Kedagi ei saa sundida armastama ja kui mõni poliitik ei armasta Eesti riiki, on see kahetsusväärne. Kui ametivannet tuleb austada ja kui see vanne ei meeldi, võib ju alati mõne teise elukutse valida.