Ahto Lobjakas: Une certaine idée de fraise de bois*

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Presidendi soov «riik korda teha» tähendab, et peaksime suutma pöörata kõige põletavamaid negatiivseid trende, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Iseenesest on vastus selle loo lähteküsimusele – miks Eestis ei ole Timo Soini Põlissoomlaste sarnast põliseestlaste protestiliikumist? – lihtne. Sest keskmine Põlissoomlaste toetaja on keskealine mees, kes elab väljaspool suuri linnu. Kolmandik Põlissoomlastest teenib üle 50 000 euro aastas (nii ütleb Helsingin Sanomat). Sellised mehed on meil kas läinud Soome või on valitsuses ja riigikogus.

Kui pisut mõtiskleda, on lood ehk veidi keerulisemad. Iga protestiliikumine on olemuselt reaktsioon ajaloo käigu vastu. Protesti suund ajas jagab tänapäevased liikumised kaheks. Lääne-Euroopas (sh Soomes) on ühiskondlik-poliitiline protest oleviku ärritus pealetuleva ebaõigluse peale. See on protest (kujuteldava) kuldse mineviku nimel. Põlissoomlased sõdivad heaolumälestuste eest sisserände, kulude ja muu kaosega, mis näib riiki ähvardavat Euroopast.

Ida-Euroopas on protest suunatud mineviku ebaõigluse vastu. Suhtumine tulevikku on vastuoksuslikum. Tulevik on teretulnud seni, kuni ta heastab mineviku. Minevik on petukaup, rahvale jagatud kehv kaardikäsi, millesse tulevikult jokkereid otsitakse. Välismaailm – eelkõige Euroopa Liit – asetub mitmemõttelisse võtmesse.

Ungari näiteks, mis kahes möödunud sajandi maailmasõjas kaotas territooriumi Rumeeniale ja Slovakkiale, pakub pinnast protestile, milles EL asetub ajaloolise ebaõigluse säilitaja rolli. Jobbik mobiliseerib rahvuslikku frustratsiooni rahvuskehandi avangardina.

Eesti asetub Ida-Euroopasse. Protesti teravik on sihitud minevikku. Ajalugu on olnud meie vastu ebaõiglane. Tulevik on ebaselge, võimalik, et ebasõbralik. Tulevikku mõõdetakse selle kaudu, kuidas ta adresseerib minevikku. Ajaloo ja poliitilise spektri läbiv, pööritav telg on rahvuskonflikt, täpsemalt mälestus viimasest.

Kogu Eesti riik on tänapäeval teatud põhjapanevas mõõtmes protest ajaloo vastu. Põliseestlased on olemas, aga me ei märka neid, kuna nad on meil võimul. Nad ei paista välja. Põliseestlaste suhtumine Euroopa Liitu on pragmaatiline. EL aitab protesti finantseerida, toetajaid mobiliseerida, rahvusvahelist legitiimsust ja liitlasi leida.

Võimuvälise põliseestluse potentsiaali kaasasündinud Achilleuse kannaks on seega, et tegemist on protestiga protesti vastu. Võimuväline protest on omast ajast liiga kaugel ees. Seni kuni võimu juures on põliseestlased, on protesti töö tehtud. Tal jääb üle vaid oodata ajaloo reetmist võimu poolt. Siit muidugi järeldub paradoksaalselt, et päris ruum protestiäärmusluse jaoks saab Eestis tekkida alles siis, kui võim vahetub. Teisisõnu, kui võimule peaks pääsema mõni teine jõud.

Teistpidi tuleneb loogiliselt, et Soome moodi põliseestlased ei olegi Eestis mõeldavad. Meil lihtsalt pole sellist sotsiaalset kihti nagu maal elav mees, kes teenib üle 4000 euro kuus. Arenenud maailma sotsiaaldemograafia teket aga takistab valitsev varjatud põliseestlus. Seni kuni Eestit defineerib rahvuskonflikt, mitte kodaniku heaolu, on ühiskonna rikkuse kasv, solidaarsus, demokraatlik legitiimsus ja kõik muu põhjamaine paremal juhul kõrvaltoime, juhuslik nähtus.

See rikkus, mis sellises ühiskonnas (peamiselt) väliste asjaolude kokkulangemisel tekib, jaotub sama juhuslikel põhimõtetel – nimetagem neid ladinaameerikalikeks – ja kujundab endale ise vastava sotsiaaldemograafia.

Ka äärmuslus on Eesti-sarnases ühiskonnas teistsugune nähtus kui Soomes. See seostub automaatselt sotsiaalse püramiidi allosaga. Kõik liikumised seal ohustavad definitsiooni järgi ülemist otsa, püramiidi stabiilsust. Pole üllatav, et võim näeb kodanikuaktiivsust ohuna. Ohutaju on instinktiivne ja konstantne.

See oli muu hulgas üks läbivaid jooni president Ilvese aastapäevakõnes, mis kiitis Rahvakogu korporatiivses võtmes, vastandades talle rahvahääletust ja «rabedat» kodanikualgatust. Viimane märkus oli ilmselt suunatud ACT­A protestijate, valeliku poliitika vastaste demonstrantide ja «Harta 12» vastu – kõigele, mis mullu pärines rohujuurest. Milline vabakond ei ole rabe? «Organiseerunud vabakond» – mille suurim esindaja on Eesti Kennelliit (ütles president Jääkeldris).

Presidendikõne AD 2013 pakkus meile üht teatavat kujutelma Eestist – parafraseerides kindral de Gaulle’i fraasi une certaine idée de l’Europe. See oli kujutelm status quo’le uue värvikuue andmisest. Botaaniline sentimentalism, mis asetas ühiskonna probleemid väljapoole ratsionaalset arutelu ja kriitikat.

Kuidas arvustada metsmaasikat? Sel loogikal on vähe öelda neile Eesti elanikele, kes oma riigiga rahul pole. Neid ei hoia Eestis paralleelid Kambodža või Nõukogude minevikuga. Nende elu ei paranda Eestis ükski psühholoogiline kaitse. Neid, kes lähevad ära, tuleks peatada – kui seda vajalikuks peetakse – mingi teise loogika järgi. Demokraatia, õigusriigi, kodanikuühiskonna, põhjala loogika järgi.

On paradoksaalne, kui värskelt kõlab praegu seevastu presidendi 2006. aasta ametisseastumise kõne. Värskelt Euroopast naasnuna rääkis Ilves siis kavast taastada viie aastaga kodanike usk õiglasesse riiki, võtta võim poliitikute klubilt, teha rahu ajaloo ja teiskeelsetega. Rääkis isegi väljarändest.

See on endiselt see, mida peaks tähendama fraas «riik korda teha». Vaja on hakata pöörama kõige akuutsemaid negatiivseid trende: demokraatia defitsiiti, kiirenevat kihistumist, maakohtade allakäiku, väljarännet, lumpeniseeruva alamklassi teket. Üks korralik Põlissoomlaste liikumine oleks Eestile väga väike hind, mida maksta selle põhjamaise keskkonna eest, kus nad end kodus tunneks.

*) üks teatav kujutelm metsmaasikast (pr keeles)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles