Juhtkiri: ajateenistuse-usk ja Eesti tegelikkus

Eile esitatud kaitseministeeriumi aruanne ajateenimiskohustuse täitmisest läinud aastal ühtaegu nii julgustab kui ka paneb muretsema. Ühelt poolt on mullu ajateenistusse asunute arv – 3406 noort – viimase 11 aasta suurim, ja see kinnitab, et arusaam ajateenistuse vajalikkusest on hea ja toetus sellele ühiskonnas tugev.

Teisalt räägib aruandes sisalduv ajateenistusse kutsumiseks sobivas vanuses noorte arvu vähenemisest ja noorte jätkuvalt kehvast tervisest, mistõttu võivad kasarmud tulevikus hõredamalt asustatuks jääda.

Kutsealuste arv on vähenenud aasta-aastalt: kui 2009. aastal oli neid veel ligi 50 000, siis 2012. aastal vaid veidi üle 45 000. Siin mängivad oma osa nii järjest väiksemate põlvkondade jõudmine kutsealuste ikka kui ka suurenev väljaränne.

Kui väljarände muutumiseks on vaja põhimõttelisemaid poliitilisi otsuseid, siis selles, mis puudutab noorte tervislikku seisukorda, peaks olema võimalik olukorda parandada ka ilma süsteemsete muudatusteta. Kuid ometi on nende osakaal, kes ajateenistusse tervislikel põhjustel ei kõlba, protsentuaalselt üsna muutumatuna püsinud.

Küsimus ei ole ju üksnes selles, et pea kaks kolmandikku noortest on ajateenistuseks liiga põdurad, vaid samuti selles, et ka neist, kes läinud aastal piisavalt terveks tunnistati, tuli pea 500 tegevteenistuse ajal tervislikel põhjustel teenistusest vabastada.

Nii on kaitseministeeriumi mure mõistetav: kui nende võimuses pole lahendada olukorda ühel viisil – noorte tervise parandamine jääb siiski perede endi kohustuseks –, peab seda tegema teisel moel, nõudeid leevendades. Karta on, et kui 2005. aastast pärinevate ja praegu kehtivate nõuetega jätkata, siis võib juhtuda, et ühel päeval ei ole enam võimalik piisaval hulgal noori ajateenistusse võtta, ja seega muutub üha keerulisemaks ka vajaliku reservväe tagamine.

Nii plaanitakse alates sellest aastast leevendada tervisele esitatavaid nõudeid – ja sellega muutuks osa tervisehädadega noortest edaspidi ajateenistuskõlblikuks. Kuna aga väljaõppe lõpptulemuse nõudeid pole kavas leevendada, siis seda, kui hästi nad kasarmus vastu peaksid ja kas ajateenistuse tervislikul põhjusel katkestajate hulk seetõttu oluliselt ei suurene, on veel vara ennustada.

Kuhjuvad probleemid on tinginud viimase poole aasta jooksul taas küsimusi, kas kohustuslik ajateenistus on Eestile ülepea vajalik või tuleks riigikaitse rahuajal rajada vabatahtlikkusele.

Paljud Euroopa riigid on otsustanud palgaarmee kasuks. Samas pärsib mõneti Eestis sisulist arutelu siinne tugev ajateenistuse-usk, mis kallutab isegi kaalukate argumentide puhul meid ometi kohustusliku ajateenistuse säilimise kasuks otsuseid langetama. Ja ehk on see ka õigustatud: kui vaadata teiste Eestiga-sarnaste riikide, näiteks Läti ja Leedu kogemusi, siis on kohustuslikule ajateenistusele raske alternatiivi näha.