Tegelikult ei ole need kaunid romantilised armastuslood, vaid pigem traagilised armastuse lõpu lood, mille kohal hõljub näiliselt võimsa Titanicu jube vari.
Armastus uppus koos Titanicuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
101 aastat tagasi oma esimesel merereisil üle Atlandi sõitis tollane superalus, «praktiliselt uppumatu» Titanic liigsuurel kiirusel otsa jäämäele, murdus pooleks ja viis mõne tunniga märga hauda 1495 inimest, eluga pääses 712.
Luksuslaeva pardal viibis vähemalt 13 noorpaari – ilusad, armunud ja valdavalt ka noored ning rikkad. Enamik neist oli alles hiljaaegu abiellunud ja olnud pikal pulmareisil Euroopas. Nad tervitasid rõõmuga võimalust lõpetada kaunid mesinädalad ajaloolisel üle Atlandi reisil paljukiidetud Titanicuga.
Üsna mitu paari ootas last. Raamatu autori Gill Pauli väitel oli pardal 12 rasedat naist. Neist 13 paarist, kellest raamatus jutt, pääsesid laevaõnnetusest kuus, koos hukkusid kolm, neljal juhul jõudis kuivale maale vaid (lesk)naine. Üks lühemaid abielusid kestis vaid 15 nädalat.
Raamatu autor jutustab üsna kiretul kombel, ilma eriliste detailideta, paaride päritolu ja kokkusaamise lugu, pulmapidu ja mesinädalaid. Hoopis rohkem leidub tal värve noorte armunute vaimustuse kirjeldamiseks uhke laeva üle. Titanic oli oma uhkete sviitide, ujumisbasseinide, saunade, võimla, palmisaali, restoranide, salongide ja promenaadiga tõepoolest tõeline ujuvhotell, «laev, mis pidi varjutama kõik teised».
Polnud võimalik, et midagi halba juhtub. Sellepärast ei jõudnudki pärast aluse kokkupõrget jäämäega tõelise ohu tunne enamiku reisijate teadvusse. Isegi nalja visati. «Ma palusin oma joogi sisse jääd, aga see siin läheb juba liiale,» naljatanud üks I klassi reisija, kes hiljem hukkus. Kolmanda klassi reisijad aga mänginud jäätükkidega jalgpalli. Muide, neist pääses ainult veerandik, sest nende jaoks polnud päästepaatides lihtsalt kohti ette nähtud. Autor nimetab neid hüljatud kolmandaks klassiks. Eelkõige asus meeskond päästma esimese klassi reisijaid, kellest 62,5 protsenti jäi ellu.
«Esimesena naised ja lapsed,» kõlas kapteni käsk, kui meeskond hakkas päästepaate alla laskma. See olnud tollane üldkehtiv sotsiaalne imperatiiv – moraalinõue. Need kuus noort abielumeest, kes söandasid keelust hoolimata paati oma kallima juurde ronida või viimasel hetkel hüpata, pidid hiljem elu lõpuni taluma süüdistust rüütellikkuse puudumises.
Kaks noorikut aga ronisid päästepaadist tagasi tekile oma mehe juurde, et minna lõpule vastu käsikäes. «Me alustasime koos, ja kui vaja, siis saame koos ka otsa,» öelnud üks neist. Vaat see oli juba tõeline armastuslugu!
Tegelikult olid päästepaadid alarahvastatud ja võinuks peale võtta veel pool tuhat inimest. Aga need, kes juba paadis istusid ja Titanicu hukku eemal ahastades pealt nägid, ei mõelnudki tagasi pöörduda, et vettekukkunud õnnetuid päästa.
Raamatus on ka hulk lisainfot, mis iseloomustab selle kurva sündmuse eri värve ja tahke.
«Kõikjal valitses ebamaine rahu. Endiselt võis kuulda mängiva ansambli vaikseid helisid. Kõik kiirustasid, aga keegi polnud paanikas ja tuled särasid edasi. Ei olnud karjumist ega trügimist, pisaraid ega süüdistusi. Kõik oli äärmiselt tsiviliseeritud,» kirjeldas autor Titanicu viimaseid hetki.
Muide, kui ma veel noor ajakirjanik olin, rääkis üks tuttav, et Titanicult olevat pääsenud ka keegi eestlane, keda tema isiklikult teadis. Aga nõukogude viljastavates tingimustes oli see kauge ning võõras teema. Kahju, et ma tookord asja ei uurinud, nüüd on otsad ammu vette kadunud.
Raamat
Gill Paul
«Titanicu armastuslood»
Tõlkinud
Helen Haav
Koolibri 2013,
192 lk