Kunsti ja digitaalkultuuri festival Berliinis: rahvusvahelised analüüsitalgud küsisid ja vastasid, kuidas vaim kandub üle asjadeta keskkonda, kuidas mittemateriaalsest võib ikkagi saada materiaalne ja kuidas jõuda kaasa joosta meie aja kiirusega: võtmesõnadeks ühendus ja jagamine.
Nobeli majanduspreemia laureaat, psühholoog Daniel Kahneman jagab oma otsuste tegemist puudutavas raamatus «Thinking, Fast and Slow» mõtlemismehhaanika kaheks: süsteem üheks ja süsteem kaheks. Kui esimest iseloomustab kiirus, automaatsus, kergus ja alateadlikkus, siis teist analüütilisus, aeglus ja teadlikkus. Kui näiteks arvutuse 2 + 2 tegemist juhib süsteem üks, siis tehtele 78 x 45 ei ole automaatset vastust kuskilt tulemas ja kasutusele tuleb võtta keerulisem, pingutust nõudev mõtlemisprotsess.
Berliinis sel aastal juba 26. korda toimunud kunsti ja digitaalkultuuri festivalil Transmediale pole süsteemi üks tüüpi mõtlemisega midagi peale hakata – nii jäävad toimunust vaid tühjad pihud. See on tõeline süsteemi kaks pidu, kogu aeg peab kaasa mõtlema, nähtut analüüsima ja pakutavast tähelepanelikult osa võtma.
Toon paar juhuslikku näidet näitusi, loenguid, õpitubasid ja filmiseansse hõlmanud festivali ürituste pealkirjadest: «Outsourcing User», «Emoporn», «Sex Machines and Mediated Sexualities», «Sources Synths Circuits». Selline fraaside keeristorm läbib kogu Transmediale kava ja kui need sõnad veel üksikuna heal juhul midagi tähendavad, siis koos moodustavad need unikaalseid, kuid seetõttu ka arusaamatuid kombinatsioone.
Süvenedes selgub aga, et veidi ülespuhutult asjalikud pealkirjad peidavad enda taga hulga äärmiselt huvitavaid mõtlejaid ja kunstnikke. Kokku toimus sel aastal 29. jaanuarist 3. veebruarini kestnud Transmedialel 87 üritust 208 osalejaga, järgnevalt tutvustan festivalil mulle isiklikult enim imponeerinud detaile.
Selleaastase festivali läbiv teema oli BWPWAP (Back When Pluto Was a Planet), kuid see ei vihja minevikuihalusele, vaid Pluuto on pigem iseloomulik näide selle kohta, et pikalt enesestmõistetavana püsinud arusaamadel võib samuti realiseerumistähtaeg olla. Festivali kunstilise juhi Kristoffer Gansingi sõnul hääletati Pluuto planeetide hulgast välja alles suhteliselt hiljuti, 2006. aastal, kuid vahepealse sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku arengu raamistikus tundub aeg, mil Pluuto veel planeet oli, möödunud ajastuna.
Sellele rõhub ka Transmediale pealkiri – lause, mis internetis on kasutusel meemina, kui on vaja viidata millelegi selgelt minevikku kuuluvale. Festivali koos hoidvana printsiibina jäi see aga vahel veidi hoomamatuks, eriti kui varasematel aastatel on teemaks olnud näiteks realiteedisõltlased või ühilduvus ja ühildamatus.
Küll keskendus festivali avatseremoonia täienisti praegusele kääbusplaneedile. Nimelt oli esinema kutsutud Mike Brown, kes saab end nüüdseks tutvustada ka raamatu «Kuidas ma tapsin Pluuto» autorina, sest just tema avastas Pluutost suurema taevakeha Erise. Hoogsa ameerikalikkusega esinenud ja oma ohvrit ohtralt personifitseerinud («poor little fellow») astronoomi sõnul tundus talle avastuse järel ainuõige Pluuto planeetide hulgast eemaldada. Sama tüüpi argumentatsiooni kasutas ka Euroopa Kosmoseagentuuri teadlane Gerhard Schwehm (Eris ja Pluuto on sarnased taevakehad), kuid tema oleks hea meelega näinud Browni hoopis kümnenda planeedi avastajana.
Brown lõi huvitava pildi ka 2006. aasta Rahvusvahelise Astronoomiaühingu hääletusest, mis tema sõnul toimus viimase päeval, mil paljud olid juba koju tagasi sõitnud – organisatsioonil on üle 10 000 liikme, otsustaval hetkel oli neid kohal aga umbes 400.
Avatseremoonial toimus ka mitte just väga tõsine katse ajaloo teistpidi pöörata – saalisviibijate hääletus selle üle, kas Pluuto peaks planeet olema, milleks olid eelnevalt ukse peal kõigile kätte jagatud kollased lipikud. Festivali kunstiline juht Gansing sõnas enne hääletust, et saalis viibib praegu rohkem inimesi kui 2006. aastal astronoome ja seega pole tegemist sugugi halvema ettevõtmisega. Lõpuks selgusid ka Transmediale Pluuto-hääletuse tulemused: 269 planeediks ennistamise poolt, 357 vastu. Status quo seega säilib. Samas tõestas eelnenud astronoomide debatt veel kord, et argumentide veenvusele aitab kaasa nende esituse kirglikkus, tuletades kaudselt meelde Feyerabendi vormelit «kõik kõlbab».
Veidi samasuguse suhtumisega, kuid teise eesmärgiga kõik-kaubaks-lähenemist nägi ka näiteks Vicki Bennetti ühenaiseprojekti People Like Us performance’is «Tagajärjed. Üks asi viib teiseni», mis koosnes filmikunsti klassikute klippidest, nagu näiteks «Ahvide planeet» ja «Vertigo», miksituna obskuursete, oma aja nägu olevate (st naljakalt algeliste) teostega robotite mässust ja tulnukate invasioonist.
Kunstniku tööks oli klippide kokkuliitmine ja sel kombel uue narratiivi loomine, ja seda autoriõiguste hindajatele kahtlemata harja punaseks ajaval meetodil. Nimelt on see Marcel Duchamp objet trouvé’i vaimu ülekandmine digikeskkonda: kuna internetis asju pole, tähistab seal mingi pildi või video nägemine leidmisakti – nagu tänavalt leiad kinda ja võtad endale, niimoodi leiad internetist video ja kasutad seda.
Selline on ka postinternet-lähenemine: kunstnik leiab veebist huvipakkuva asja, prindib välja ja kasutab seda näiteks oma näitusel; tähtis on siin üleminek mittemateriaalsest (internet) materiaalseks (väljatrükk). Veenvalt on seda oma töös kasutanud praegu Amsterdamis elav ja oma ringkonnas ehk kõige kuulsamgi Eesti kunstnik Katja Novitskova, kes leidis 2011. aastal Tumblrist Darja Bajagići digitaaltõmmise Andrea Mantegna taro-kaardist, printis selle välja ja pani oma näitusele. Bajagićile selline käik muidugi ei meeldinud ja ta nimetas seda varguseks, kuid leian-omandan-lähenemisnurka illustreerib see näide hästi, seda enam, et Bajagići teos baseerus ju tegelikult renessansikunstniku Mantegna omal.
Transmedialel oli peale People Like Us’i esinemist mitu laptop-diskot, kus kas üks või mitu inimest koogutasid sülearvutite taga ja nende sõrmede alt väljusid helid ja pildid. Neist vaieldamatult muljetavaldavaim oli Gatekeeperi «EXO» – võimsad arvutimängumaailmaga sarnanevad stseenid tundmatutest kuumaastikest, metsadest ja kosmoselaboritest, kõik nähtud esimese isiku perspektiivist, kes maailmade vahel ringi liigub.
Küll pidi see esinemine järgnema Pariisist otse üle kantavale intervjuule kuulsa filmitegija ja ehk veidi vähem kuulsa koomiksikunstniku Alejandro Jodorowskyga, kuid üks festivali võimalikke tippüritusi nurjus täielikult, kuna ideaalse pildi kõrval ragises kuuldamatu heli.
Üks festivali huvitavamaid filme oli aga möödunud aastal esilinastunud «Minu nimi on Janez Janša», mis laiemalt rääkis nimedest ja nimemuutustest, kitsamalt aga kolme Sloveenia kunstniku 2007. aastal langetatud otsusest võtta endale uus nimi – nimelt peaminister Janez Janša oma. Lisaks olid nad astunud ka peaministri parteisse ja filmis võis neid näha erakonna suvepäevadel, irve näol, totrad nokatsid peas, siiralt kõigist ühisüritustest osa võtmas.
Nagu üks Berliinis kohal olnud Janez Janša rääkis, ei olnud nime muuta üldsegi raske ja keegi ei tahtnud teada, miks nad seda teevad. Küll põhjustas käik palju pahameelt kunstiringkondades, kuna kolleegid kahtlustasid kolme Janezit odava populaarsuse taotlemises. Peamine eesmärk oli siiski sotsiaalne eksperiment kõige sellega kaasnevaga: ametlike dokumentide muutus, asja selgitamine lähisugulastele ja elu lõpuni oma uue nimega elamine. Asjale keeras veidra vindi peale tõsiasi, et peaministri sünninimeks on hoopis Ivan Janša.
Filmi lõpus oli veel lõik peaministrist, kellelt küsiti, milliseid tagajärgi kunstnike nimemuutus tema jaoks kaasa on toonud. Janša sõnul neid peole, küll oli tal aga äärmiselt keeruline postiametnikule selgeks teha, et talle saabunud nõue maksta ära 10 000 eurot tasumata üüri Pariisi korteri eest ei ole tegelikult talle määratud. Postiljoni küsimuse «Te ju olete Janez Janša?» peale pidi ta möönma, et ta seda tõepoolest on, ning ringiratast sõtkumine võis jätkuda.
Filmiga samas plokis esines ka Berliini disainiajakirjanik ja koomiksikunstnik Florian Alexander Schmidt, kes on uurinud nähtust nimega crowdsourcing (inimhange). See tähendab väga lihtsate, tüütute ja mehaaniliste ülesannete täitmist, millega arvuti hakkama ei saa. Üks näide on Amazoni Mechanical Turk, kus tuleb näiteks Facebookis «meeldib»-nuppu vajutada või tootetutvustusi kirjutada. Tasu selle ees on samuti väga väike, ulatudes mõnest USA sendist mõne dollarini. Tegemist oleks justkui tänapäevase orjavabrikuga, selle erinevusega, et tänapäeva orjad teevad seda vabatahtlikult. Nähtus on ka justkui internetivariant outsourcing’u (allhanke) ideest, kus näiteks Briti ettevõtte tehnilise abi liinile vastab tegelikult Indias elav inimene – sest selline korraldus on firmale odavam.
Et Kolmanda Maailma elanikud oma vabast ajast Facebookis «meeldib»-nuppu vajutavad, pole eetilises plaanis päris õige (mis täpsemalt väär on, seda on juba raskem selgitada, aga üks etteheide võiks olla miinimumpalga nõuetega mittearvestamine). Mis aga Transmediale sihtgrupile tunduvalt rohkem korda läks, oli see, et kui sama suhtumist laiendatakse disaineritele, muutub viga kohe arusaadavamaks. Nimelt on nüüdseks palju disainikeskkondi (nt DesignCrowd), kus tellija saab esitada oma soovi, ning hulk disainereid hakkab logosid ja muud vajalikku välja pakkuma. Kokkuvõttes võidab ainult üks, kakssada kaotajat on teinud aga tasuta tööd.
Peamiselt Itaalia juurtega kunstirühmitus IOCOSE kasutas aga crowdsourcing’ut selleks, et simuleerida ülemaailmset vandenõuteooriat. Nimelt said näiteks Amazoni Mechanical Turki kasutajad nende projektist osa võtta, pildistades end kaetud nägudega, käes müstilised sümbolid ning sõjakate fraasidega sedelid. Kohe tekkis publiku hulgas küsimus, kas selline tegevus on ikka eetiline, kuid kunstnikud pareerisid arupärimist omakorda küsimusega, et kui endine Itaalia peaminister Silvio Berlusconi endale sel teel Twitterisse järgijaid hankis, kas pole see hoopis mitte päris õige.
Peale selle korraldab IOCOSE igal aastal kõige NoTube’i – katset leida Youtube’i kõige vähem väärtuslik video. Konkursil osalemise tingimus on, et hämaraks jääb nii video tegemise eesmärk, selle Youtube’i üleslaadimise mõte kui ka see, miks seda keegi üldse vaatama peaks. Žürii koosneb muide meediaekspertidest ja filosoofidest, laureaate saab aga vaadata siit: http://www.iocose.org/works/notube#NoTube. Peale selle on nad loonud kanali, kus saab esimesena vaadata Youtube’i videoid, mida keegi pole varem kunagi kordagi vaadanud.
Kogu Transmediale võtabki IOCOSE rühmitus hästi kokku – nutikad ja veidi jultunud tähelepanekud, taustaks aga soov oma avastusi ka teistega jagada ning ka nende silmi veidi rohkem lahti kangutada.