Rein Veidemann: Nüganeni eksistent­siaalne Eesti

Rein Veidemann
, TLÜ EHI / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: .

Muidugi oli oodata, et sünnipäevaks sünnib midagi suurt, kui Elmo Nüganen seda lavastada võtab. Aga see, mida eile Estonia teatris kutsututele-seatutele ja televisiooni vahendusel kogu rahvale näidati, ületas nõudlikumadki ootused.

Ühtaegu lihtne, lapselikult siiras etendus Eesti (riigi) eluteest ja samas laetud järelemõtlemisele, kaasatundmisele kutsuva sõnumiga. Sõnumiga, mis oleks kokku võetav sõnaga «eksistentsiaalne».

Kõigepealt pikk helifraas Anu Tali orkestrilt, taustal aastate tee nullist üheksakümne viieni, 1918–2013. Seejärel Tambergi «Avafanfaarid», laps jooksmas üle lava edasi-tagasi. Uus Eesti lapsekingades ja kaks veel kujundiks vormimata, arglikult tõusvat joont taustalinal. Seejärel lasteaed ja esimene kujund: see, mida me kõik joonistanud oleme – maja. Eesti kui meie kodu. Tubina «Pika ingliska» taustal oleme koolis. Õpime üksteiselt. Lapsed lehvitavad, publik lehvitab vastu. Arv viisteist viitab astumisele Euroopa Liitu – uus vabariik oli siis 15-aastane. Siin tulevad mängu ka lumememm ja kloun. Mõlemad esindavad mitmeti tõlgendatavust. Lumememm, mille viib endaga kevad. Oli – ja enam ei ole. Ja kloun, kelle võimuses on rääkida tõtt, kartmata karistust. Osutada näivustele.

Erkki-Sven Tüüri «Illusiooni» taustal kogeme kiirust ja vallandub mõttetu tarbimispidu. Hullud päevad! Lõpuks jäävad ikkagi tühjad pihud. Kordan – seda kõike etendavad meile lapsed! Kas nii ka tulevikus? Kas Peeter Süda / Cirillius Kreegi «Scherzino» taustal etenduv riigikorraldus viitab demokraatia haprusele?

Tormise «Avmänguga nr 2» kaasnevad ümbritsevate ohtude sümbolid: vihm, äike, lumesadu. Ja lapsed vihmavarju all – NATO vihmavari? Ent panite ehk tähele, vihmavarjukest pakkus ka kloun. Hoiatus – ärgem unustagem end teiste hoolde!

Ja seejärel kogu etenduse finaal – Arvo Pärdi «Lennartile». Ühtaegu reekviem ja hümn. Selle taustal mängitakse ette järgnev presidendi vastuvõtt. Kikilipsustatud väikesed Ilvesed annavad au. Teleekraanilt võis näha suure Ilvese liigutuspisarates silmi. Laste kätlemiselgi osaleb väike kloun – taas vihje näivusele. Taustale joonistuvad riigi uued eluaastad.

Aplausi ajal, mil saal püsti seisis, mõtlesin, et see peokava tuleks kindlasti salvestada. Ja ette mängida kahekümne aasta pärast, mil tänastest lastest on sirgunud veel uuema ja samas aina vanema Eesti inimesed. Ehk oli seal tänase viieaastase poisina meie tulevane president?

Võimalik tõesti, et nägime etenduvat Eestit selle olemasolulises kestvuses, täidetud ohtude, aga ikka ka lootusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles