Joosep Tiks küsib Postimehe arvamusportaalis, miks ei tunne paljud eestimaalased enam huvi oma riigi heaolust.
Joosep Tiks: kelle valik oli valida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui küsida juhuslikelt möödujatelt, kelle poolt nemad hääletaksid, siis ligikaudu pooled näevad selle üldse mõttetu olevat. Sõna «poliitika» on omandanud mõrkja maigu, mis automaatselt tõrjub eemale Eesti kodanikud, kelle arvamus peaks olema riigitüüri arvamus. Miks see nii on, miks ei tunne pooled eestimaalased enam huvi oma riigi heaolust?
Meie eneseväljendus on mitmekesisem kui ainult hääleõigus. Massis peitub jõud ja seda jõudu oleme me kõik võimelised näitama. Paljastame end ju laulupidudel, projektides nagu «Teeme ära», olles annetajateks Lastehaiglale või «Jõulutunneli» telesaatele. Ka Hullud Päevad toovad kohale massi: inimesed soovivad soodsamalt elada. Kui siduda konkreetne eesmärk konkreetse üritusega, on palju suurem kontingent valmis tulema välja apaatiast ja ennast siduma läbi teo ja tahte. Ka väljaränne on eneseväljendus. See ütleb selgelt, et emigrant ei ole valmis rahulduma riigi poolt pakutavaga. See on protest ning suurim, mida Eestis veel nähtud on.
Valimised on minetanud oma olulisuse, sest ei nähta enam kedagi, keda valida. Erakondade must pesu varjutab kogu poliitikamaastiku ning kas teenimatult või teenitult tõukab see eemale kodanikku, kes on eelkõige seadnud oma valimiskriteeriumiks aususe. Väike vihje, jälgides valimisaktiivsust, on nende osakaal päris suur. Eeldame, et erakondades toimuvad kardinaalsed muudatused. Nad on valmis dialoogi pidama, võitma tagasi neid, kes nagunii soovi hääletada. Erakonnad kinnitaksid, et nad kõik on nüüd ausad ja seisavad rahva tahte eest. Isegi, kui nad seda oleks, ei usuta neid. See retoorika on end minetanud ja selle kasutamist on kuritarvitatud. Seega kohtaks erakondade valmisolek muutuda endiselt mitteosalemise jätkumist. Pigem saaks valija hea kõhutäie naerda kui et taastuks usaldus.
Mulle tundub, et praeguse valimisaktiivsuse püsimine on pigem veski parteide veskitele. On kujunenud kindel valijaskond. Viimased 10 aastat on valimiskampaaniad püüdnud samu valijaid. Pidev vastasseis Keskerakonna ja Reformierakonna vahel püüab aktiivsete valijate seast üksteise võidu teiste erakondade hääli, sest pigem valitakse ühe erakonna vastu. Tundub kompromissitu olukord? Keegi ei soovi üht või teist, siis peabki valima vähemhalva partei? Ja valibki. Siis kõik jätkub, samamoodi, praeguste parteide kindel valijaskond on andnud oma hääle ja ükskõik, kui palju ratsionaalsus ei ürita valimiskampaaniate jooksul oma pead tõsta, langeb hääl siiski emotsioonide ja harjumuse ajendil.
Praegu seisab kõik paigal, kuna muutus ei ole tulnud sealt, kust see demokraatias ainuõige oleks. Läbi valimiste. Tundub, nagu ei muudaks üksikisiku hääl nagunii mitte midagi. Pigem jäetakse hääletamata ja rännatakse riigist välja. Pärast sama võimukandja tagasivalimist jääb kajaks vaid poolte kodanike kriitika, et midagi ei ole muutunud. Aga kes see seda siis muutma oleks pidanud, kui mitte kodanik ise? Kui 1000 inimest usub, et nende hääl ei muuda midagi, siis ongi meil 1000 kadunud muutujat süsteemis. Mis õigusega keegi üldse kritiseerib praegust olukorda, kui nad ei ole selle parandamisse ise mitte midagi panustanud? Võib ju öelda, et jah, siiski riigi otsused mõjutavad kõiki kodanikke võrdselt, täpselt niisamuti nagu opositsiooni valijad peavad leppima valitsuse otsustega. Kuid oluline erinevus on, et neil valijatel on vähemalt oma hääl riigis. Kodanik, kes ei vali, alistub vaikivalt kehtivale süsteemile, ei anna häälega isegi märku oma olemasolust ning seejärel asub hõikama, et valitsejad on halvad. Selge pilt, kuid kelle valikul? Kas tema? Ta ju ei valinudki.
Soovin provotseerida avalikkust. Soovin öelda, et see, kes end näitab praegu ohvri rollis, on tegelikult ise süüdi. Ta on süüdi, kuna mittehääletamine on sama, mis oma õiguste vabatahtlik äraandmine. Ei ole mõtet süüdistada süsteemi enne, kui seda pole kasutatud. Ei saa öelda, et kaal ei tööta, kui sellel pole veel midagi kaalutudki. Need, kes vaikiva ajastu vaikivast rahvast enim võidavad, on need, kellele kuulub juba olemasolev hääl. Tehke häält inimesed, teid on rohkem, kui te arvate.
Minu üks võimalus Eestit ärgitada ja huvi riigi käekäigu vastu tekitada on kirjutada seda artiklit siin. See ei jõua paljudeni, tõenäoliselt vaid väikese protsendini eestlastest. Ma siiralt loodan, et see ajendab kedagi siiski valima, kuid on ju tõsiasi, et sellest ei piisa. Selle tõsiasjani on jõudnud oma valimissüsteemiga Austraalia, Belgia, paljud Lõuna-Ameerika riigid ja teisedki maailma paigad. Nendes riikides on valimised kohustuslikud.
Kui teil on kodus laps, kes ei haara alati suure huviga matemaatikaõpikut või ei süvene keerukatesse keemiaülesannetesse ka oma uneajast, siis olge mureta - teil on igati normaalne laps. Fakt on aga, et tema enda tuleviku hüvanguks on teda selleks vaja kohustada. Lapse arengu eest seisab lapsevanem ja seega on lapsel vaja teha ka asju, mis talle küll huvi ei paku, kuid on talle pikas perspektiivis kasulikud. Niisamuti peaks ka riik enda käekäigu eest seisma. Ei, ma ei räägi riigist kui valitsevast riigikorrast, vaid sellest kollektiivist, kus meil kõigil peaks hea olla elada. Kui pool rahvast on rahulolematu, arengut valitsejates või valitsemises ei paista silmapiiril ja inimene valib pigem riigist lahkumise kui oma hääleõiguse kasutamise, siis tuleb midagi ette võtta. Seda ei juhtu kunagi, et praegune süsteem end ise reformib - neil on juba mugav. Seega tuleb ise valida, kujundada hääleõiguse kasutamine kodanikuharjumuseks või lasta end selleks sundida.