Euroopa ajakirjanduse täitnud emotsionaalse hobuselihaskandaali tagamaad on nii kultuuriloolised kui majanduslikud, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: hobuse unenägu
22. veebruar 2013, 14:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes kunagi on sumedal suveõhtul hobust köie otsas karjamaalt jõe äärde jooma talutanud või lihtsalt «hobust muutnud» (ehk uude kohta köide pannud), nagu öeldi Virumaa rannikul, teab, et tegemist ei ole tavalise elajaga. Hobust võib inimlikustada nagu teisi loomi, kes taluelus inimesele lähedaseks saavad. Aga erinevalt enamikust teistest võib teda mingil moel ka inimsustada.
Hobune saab aru. Ta ei ole tuim lojus. Ta ei astu sulle kunagi peale. Tal on rohkem ühist koera kui lehma või lambaga. Tal on võime inimesega paaris olla, aga seda tugevuse positsioonilt ja see teeb temast õilsa olendi.
Ilmselt on asjaolu, et maaelu idüll tänapäeva Eestis on midagi hoopis muud kui 20 aastat tagasi, üks põhjus, miks Lääne-Euroopa asukatele eri moodi korda minev hobuselihaskandaal meid suhteliselt külmaks jätab. Hobusest on jälle saanud loom nagu iga teinegi. Me asume liiga kaugel Euroopa kultuuri sellest punktist, kus ristuvad homo sentimentalis’e ja homo consumens’i teed.
Hari on loomulikult punasem homo sentimentalis’el. Avastada, et Finduse, Nestlé või mõne muu poolfabrikaatide valmistaja külmutatud veiselihalasanjed või burgerid sisaldavad hobuseliha – kohati veiseliha neis polegi –, ei ole lihtne kultuuri jaoks, kus hobusel on sisuliselt lemmiklooma staatus. Jutt käib siin peamiselt ingliskeelsest maailmast eesotsas Suurbritannia, Iirimaa ja USAga.
Salahobuseliha avastamine muidu igati ontlikus ja populaarses toidusaaduses on kogemus, mille efekt ei ole üleliia kaugel 1973. aasta ulmefilmi «Soylent Green» premissist. Filmis söödetakse ülerahvastatud ja tühjakspigistatud maakeral inimestele samanimelist rohekat ainet, mis, tuleb lõpuks välja, ei koosnegi planktonist, vaid inimjäänustest.
Kes vanu filme ei vaata, võib enam-vähem võrreldavat aimu saada samast elamusest, püüdes ette kujutada lääne avaliku arvamuse jõudu, mis sundis korealased Souli olümpiamängude ajaks loobuma avalikes kohtades koeraliha söömisest. Koer on seal nimelt delikatess.
Muidugi, võõras silm ei saa kunagi kuningaks. Tuleb elada Suurbritannias, et mõista, miks seal on olemas Kuninglik Loomakaitseselts ja Rahvuslik Lastekaitseselts. Peen vahetegemine, aga kõnekas. Võib vist öelda, et pole sentimentaalsemat inimkooslust kui see, mida veel mõni aastakümme tagasi võis tähistada terminiga «briti alamklass». Pärast Thatcherit sai suurest osast sellest muidugi keskklass, pärast Blairi on seda raske üheselt paigutada. Aga mõte jääb.
Mandri-Euroopas, kus aastas läheb inimsöögiks 100 000 tonni hobuseliha, on asjad keerulisemad. Kristluse tulek sealsel keskajal (mis oli meie omast varasem) algas paavsti interdiktsiooniga hobuseliha söömisele. Väidetavalt oli keelu mõte raiuda läbi germaanlaste paganlike tavade juured, milles rituaalsed hobuseohverdused mängisid tähtsat rolli.
Igal juhul on kristluse levik Euroopas tugevas korrelatsioonis hobuseliha kadumisega inimeste menüüst. Vaid viikingite järglastel Islandil õnnestus välja kaubelda erand. Eestiski kaovad hobuseluud asulakihtide söögijäänustes pärast ristisõdijate saabumist – võib-olla on see üks märk ristiusu saabumise ajalistest piiridest. See, et meil on praegu inimesi, kes peavad hobuseliha mingilaadseks delikatessiks, saab olla ainult läbi Venemaa imendunud stepirahvaste mõju tulemus.
Erandeiks kristlikus Euroopas on Prantsusmaa, Belgia ja Itaalia, kus katoliikluse suhe kristluse ja kõiksusega on teine ning kus hobuseliha tegi jõulise comeback’i 19. sajandi pragmaatilistel lõpukümnendeil. Ka vaene inimene tahtis liha. Tulemuseks stseenid Brüsselist, kus eurokvartalist mitte kaugel asuva Place Jourdan’i väikekodanlikus idüllis võib sooja ilmaga teed (või veini) juua lihunikupoe kõrval, mille kohal seisab ilusas suures vanaaegses kirjapildis, et «hobuseliha teeb tugevaks».
Üks sama väljaku tõmbenumbreid on rahvasuus Brüsseli parimaid friikartuleid müüv putka sildiga «Maison Antoine», mille menu saladuseks on asjaolu, et oliiviõli ja veiserasva kõrval sisaldab praadimissegu märkimisväärse protsendi hobuserasva.
Mandri-Euroopas on praeguse skandaali kontekstis enam mures homo consumens. Toimuv on avalik väljakutse Place Jourdanist poole kilomeetri kaugusel asuva peakorteriga Euroopa Komisjonile. Komisjon loeb üheks oma suuremaks saavutuseks tarbijast inimese tegemist. Just tarbijana on «eurooplase» õigused kõige ammendavamalt peenemas kirjas tagatud, seda üle igasuguste halduspiiride. Olukord, kus äsja laienenud ELi jõudnud Rumeenias tehakse lihaks maanteesõidukeelu saanud hobused, eesmärgiga odava alternatiivina salamisi välja tõrjuda veiseliha Euroopa TV-dineede lasanjedest, on ühe bürokraadi õudusunenägu.
Euroopa Komisjoni, homo consumens’i ja homo sentimentalis’e allianss praeguses Euroopas on ilma igasuguse kahtluseta piisavalt tugev lahutamaks taas hobuseliha ja veiseliha lasanjedes ja burgerites. Maison Antoine’i fritüüridest ei kao hobuserasv samas loomulikult kuhugi. Inimesed on söönud ja hobused terved seal, kus neid hinnatakse kaaslastena. Eestile on tegemist ühe aknataguse Euroopa looga.