Juhtkiri: omavalitsuste eelarved ja kohustused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriis on jõudnud kohalike omavalitsuste rahakotini. Kui keskvalitsuse tulud said eelmisel aastal esimese hoobi tarbimise vähenemise tõttu, võisid omavalitsused veel kiidelda suhteliselt hästi laekuvate tuludega. Kuna omavalitsused sõltuvad eelkõige tulumaksust, on selge, et töökohtade kahanev arv ja ka palkade kärped vähendavad nende tulu.
Omavalitsustel on valida, kas seada oma eelarvekulud vähenevate tulude järgi või triivida tulevikku ohuga muutuda maksejõuetuks. Negatiivse lisaeelarve vastuvõtmine on jõudnud eri etappidesse nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus ning samas suunas tegutsevad ka väiksemad omavalitsused.
Lihtsamaks ei muuda olukorda ka Eestis juurdunud halb komme püüda just kohalike valimiste eel valijatele silma paista erakordse kulutamisega. Kogu Eesti seisukohalt on väga oluline, et kohalike omavalitsuste ja riigieelarve puudujäägi summa püsiks euro saamiseks vajaliku kolme protsendi piires sisemajanduse kogutoodangust.
Kokkuvõttes peaks olema eesmärk keskenduda eelarvete jätkusuutlikkusele ja kohalikele omavalitsustele seadusega pandud kohustuste täitmisele. Küsimus praegu tüüri hoidvatele omavalitsejatele on, kas plaanitakse eelarvega ise edasi elada või keerata kokku supp, mida järgmised helpima peavad. Opositsiooniparteide taktika seisukohalt võib olla mõistetav, kui kohalike valimiste kampaania teravikku üritatakse suunata kogu riigi majanduslikule olukorrale.
Valijate huvides on siiski nende teemade käsitlemine, milles omavalitsustel on tegelikult otsustav roll.
Tänase Postimehe arvamusküljel küsib Viivian Jõemets, miks ei täida kohalikud omavalitsused neile põhiseadusega pandud kohustust tagada kõigile omavalitsuse piires elavatele lastele koht lasteaias. Omavalitsustel on aega sündide arvu suurenemisele või vähenemisele reageerida vähemalt 18 kuud, ent sellest «etteteatamisajast» hoolimata ei paku paljud omavalitsused piisaval hulgal lasteaiakohti. Nende lapsevanemate suhtes, kes on sunnitud lapse eralasteaeda panema, on süsteem ebaõiglane, sest sisuliselt omavalitsuse täitmata kohustuse tõttu peavad nad maksma palju suuremat lasteaiamaksu.
Lasteaiad on vaid üks (kuigi erakordselt oluline) näide neist asjust, mida peame kohalike valimisteni jäänud ajal volikogudesse pürgivatelt erakondadelt ja poliitikutelt küsima. On ju omavalitsuse asi otsustada, kas raha kulutatakse kohustuste täitmiseks linna või valla elanike ees või hoopis propagandale.