Kõigil lapsevanematel ja lastel on õigus nõuda riigilt ja omavalitsuselt kiiret mõtlemist ja viivitamatut tegutsemist lasteaiakohtade loomisel ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisel, kirjutab ema ja doktorant Viivian Jõemets.
Viivian Jõemets: lasteaiakohast ja põhiseadusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peagi on käes igakevadine lasteaiarühmade komplekteerimise aeg. Segadust on nimekirjadega omajagu, kuid osa lapsi siiski kohaliku omavalitsuse rahastatud lasteaiakoha saavad. Ülejäänud jäävad veel määramatuks ajaks kodusele pidamisele ning lasteaias pakutavast õppimisest-mängimisest, pidudest ja muudest põnevatest ja ühtlasi arendavatest tegemistest ilma. Miks?
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus haridusele. Lasteaed pakub koolieelset haridust ning on seega hariduse osa. Lasteaia kasvatajad-õpetajad on riigi (st maksumaksja) koolitatud ning maksumaksja tasustatud, lasteaedu peab ülal maksumaksja. Igas lasteaias hoolitsevad laste eest õpetajad, abiõpetajad, kokad, logopeedid, eripedagoogid ja muud erialase ettevalmistuse saanud spetsialistid. Alushariduse õppekava iga vanem kodus iseseisvalt läbi viia ei suuda.
Lasteaia näol on tegemist hariduse esimese astmega ning alushariduse kättesaadavus peab olema võrdselt tagatud kõigile lastele sõltumata sünnikuupäevast, elukohast või vanemate sissetulekust.
Statistikaameti andmetel sündis Tallinnas 2007. aastal 5440, 2006. aastal 5223 last. Ei ole keeruline arvata, et 18 kuu möödudes ehk siis hetkel, kui vanemal lõpeb hüvitatud lapsepuhkuse aeg, vajab enamik neist lasteaiakohta, mitte kolme aasta möödudes, nagu praegu on tavaks saanud arvata. Põhiseadus kohustab kohalikku omavalitsust tagama vajaliku arvu haridusasutusi ning põhiseadus kehtib ka nooremate kui kolmeaastaste laste jaoks.
Omavalitsusel on seega 18 kuud aega reageerida sündide arvu suurenemisele või vähenemisele. Selle ajaga tuleb leida võimalus lastehoiu korraldamiseks võrdsetel alustel kõigile selles omavalitsuse halduspiirkonnas elavatele lastele, kes soovivad lasteaias käia.
Õiguskantsler juhtis juba 2006. aasta novembris tähelepanu asjaolule, et osa omavalitsusi lihtsalt ei täida seadust. Olukord ei ole oluliselt muutunud: rahvastikuministri büroo andmetel ei piisa lasteaiakohti 40% omavalitsuste halduspiirkonnas. Midagi ei juhtu, kui seadust ei täideta, keegi ei astu tagasi.
Need omavalitsused, kes lasteaiakohtade loomisega hakkama ei saa, peaks lapsehoiuteenust sisse ostma erasektorist, jättes vanema kanda sama suure osa lasteaiamaksust, nagu seda on munitsipaallasteaia kohamaks (koos toidurahaga maksimaalselt 20% alampalgast).
Praegu on vaikimisi tekkinud olukord, kus maksumaksjast lapsevanem, kelle lapsele omavalitsusele kuuluvas lasteaias kohta «ei jätku», on sunnitud tasuma eralasteaias koha eest näiteks 7360 (Naba), 7100 (Ema ja lapse keskus) krooni, millest Tallinna linn hüvitab alla 2000 krooni. Miks peab üks lapsevanem maksma lasteaiakoha eest mõnisada krooni ja teine 5500, mis on umbes pool ametlikust keskmisest netopalgast? Mille alusel selline valik tehakse? Elukoha? Sünnikuupäeva?
Põhiseaduse § 12 järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Praegu aga ootab üks nelja-aastane laps lasteaiakohta ja teine paar aastat noorem saab juba koha, seda põhjendab haridusametnik näiteks lasteaiarühmade komplekteerimise dünaamikaga!
Põhiseaduse § 37 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Kui vanem näeb, et laps n-ö kasvab kodust välja ehk tahab ja vajab lasteaeda, siis peab vanemal olema võimalik laps ka lasteaeda viia. Vanemal aga puudub võimalus oma väikese lapse hariduse osas üldse midagi valida, sest haridusasutusi lihtsalt ei ole.
Tallinna linnavalitsus väidab, et lasteaiakohti on, ja pakub näiteks Pirita lapsele kohta Mustamäel.
Selleks, et laps jõuaks lasteaeda ja vanem tööle, peab pere tunni-paari võrra varem kodunt väljuma, et üldises ummikus istuda, oma ning lapse tervist ja närve rikkuda (vanem peab tööpäeva alguseks ka tagasi tööle jõudma).
Selle aja peaks laps veetma koos perega hommikust süües ja rahulikult päeva alustades. Samuti ei ole igahommikune süsteemi rumaluse tekitatud liiklusreostus vastavuses põhiseaduse § 53ga, mille kohaselt peab igaüks säästma elu- ja looduskeskkonda. Enamikul vanematest on elu- või töökoha läheduses mitmeid lasteaedu, kuhu saaks last ilma lisakilomeetriteta ja näiteks jalgsi või naabriga kahasse viia. Praegu on aga lubatud valida ainult kolm lasteaeda, kuigi vanematele sobivas asukohas lasteaedu oleks poole rohkem.
Vale on väita, justkui ei oleks riigieelarvest võimalik leida vahendeid uute elukohajärgsete lasteaiakohtade loomiseks. Eesti riik valab Vabaduse platsil hinnanguliselt üle 100 miljoni krooni eest raha klaasi. Tallinna linn on erakondlikke reklaamplagusid täis kleebitud, poliitpropagandat näeb isegi trammis. Kui palju sellest reklaamist on maksumaksja «ostetud», ei ole täpselt teada. Seega raha meie riigil on.
Aga lasteaiakohti miskipärast pole, vaatamata sellele, et põhiseadus näeb ette, et hariduse kättesaadavaks tegemiseks peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seda vajalikku arvu ei ole ju sugugi raske leida, tuleb vaid üle lugeda tänavu sündinud poisid-tüdrukud, teadmaks, et aasta pärast tahab enamik neist lasteaeda õppima ja mängima minna. Ja et tänavu sügisel tahavad 2007. ja 2008. aastal sündinud mudilased lasteaeda minna. Mõned neist on juba lasteaialapsed, mõned eelistavad vanema või vanavanemaga kodus olla, kuid siiski peab omavalitsus neile kõigile koha tagama.
Igas omavalitsuses on praegu hulgaliselt töötuid, kelle täiend- ja ümberõpe ja rakendamine tuleb korraldada omavalitsustel. Ehitushinnad langevad, hinnaralli peatub. Töötuks jäänud sobiva taustaga inimesi saab lapsehoidjateks ümber koolitada, tekitades käivet ka koolitussektoris. Praegu oleks õige aeg ehitada uusi lasteaedu, luua linna toetusel alternatiivseid laste päevahoide ning samas ka osta teenust sisse erasektorist vähempakkumise korras.
Lisaks on vaja toetada lastehoiu loomist vanemate töökohas, mis oleks paljudele vanematele sobiv lahendus ning ka tööandja võidaks uue töötaja leidmise ja koolitamise kulusid kokku hoides. Vanem saab toetusesaajast maksumaksjaks, seega ka riigil on huvi tööandjat lastehoiuteenuse pakkumisel toetada. Nii mõndagi saab teha, kui vaid poliitilist tahet ja mõistust jätkub. Praegu ei ole vähemasti Tallinnas ei üht ega teist piisavalt. Tallinna linnavolikogu 2006. aastal vastu võetud lasteaiakohtade programm on praeguseks suures osas paberile jäänudki.
Mitte vähem tähtis probleem ei ole ka riigi poolt noorte koolitusele kulutatud aja ja raha raiskamine. On küll teada, kui palju maksab ühe uue lasteaiakoha loomine, aga kui palju maksab lasteaiakoha puudumine? Praegune noorte vanemate põlvkond on ülikooli lõpetanud ning võiks tööturul aktiivselt kaasa lüüa, selle asemel et kõrghariduse omandamise järel kolm-neli aastat kodus koos lapsega karumõmmi raamatut lugeda (mis on küll ka oluline ja tänuväärt tegevus). Kas riigil on mõistlik koolitada 3 + 2 + 4 aasta jooksul teaduskraadiga noori ja lasta neil siis iga lapsega neli aastat kodus istuda?
Neli aastat ühe inimese doktoriõpet ülikoolis maksab riigile 6000 kuni 21 000 krooni kuus sõltuvalt riigist. Kui teaduskraadi kaitsnud noor soovib näiteks kaks last saada, siis tuleb tal lasteaiakohta oodates olla 6–8 aastat (!) kodus, naastes teaduse juurde aastaid hiljem. On rida erialasid ja teadusteemasid, mille puhul selline eemalolek tähendab karjääri lõppu. Kas naisi on üldse mõtet teadustöö tegemiseks koolitada ning kas riigil on vaja, et ka teaduskraadiga noored muretseksid endale lapsi? Praegu jääb mulje, et tegemist on riikliku tõuaretusprogrammiga, mis taunib haritud noorte soovi lapsi saada.
Lapsele on ema-isa vaja ja kodu on asendamatu. Kuid kaheaastane laps vajab juba suhtlemist omaealistega ja otsib laste seltskonda. Kui laps on lasteaeda minekuks valmis, siis mõjub lasteaiakoha puudumine tema arengule pärssivalt. Ning mida vanemaks saab laps, seda olulisemaks muutub tema jaoks ema-isa erialane tegevus ja eneseteostus. Vale on arvata, justkui oleks lapsel vaja koduperenaisest töötut ema! Pärast lapse sündi innustasid mind teadustööd jätkama just need inimesed, kelle vanemad kunagi laste pärast eneseteostusest loobusid. Lapsel on vaja seda teadust ja seda loomingut, mida teevad ja loovad tema ema ja isa. Ja ärgem unustagem, et ka eneseteostus on meie põhiseaduslik õigus ning et lapsed on osa sellest eneseteostusest.
Ametnike suva järgi loodud järjekordade alusel põhiseaduslike õiguste tagamine lastele on absurdne! Minul ja kõigil lapsevanematel ning lastel on õigus nõuda riigilt ja omavalitsuselt kiiret mõtlemist ja viivitamatut tegutsemist lasteaiakohtade loomisel ning seadusest tulenevate kohustuste täitmisel.
Mida ma ütlen oma väiksele tirtsule, kes karumõmmiga seljakoti selga paneb ja ukse juures teatab, et tema tahab nüüd lasteaeda minna? Mida ma ütlen talle viieteistkümne aasta pärast, kui ta tahab aru saada, mis ja kelle jaoks on Eesti Vabariigi põhiseadus?