Kreml võitleb sõnades korruptsiooniga, kuigi tegelikult peab seda probleemiks vaid niivõrd, kuivõrd ohustab see võimusüsteemi, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.
Jüri Maloverjan: Vene eliitide kodustamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eliitide natsionaliseerimine» – seda kohmakat sõnamängu kasutatakse vene inforuumis Vene kõrgpoliitika viimase aja arengute kirjeldamiseks üsna sagedasti. Jutt on osa presidendi administratsiooni katsetest panna tšinovnikud nende kõrvalekanditud raha kodumaal hoidma ja kulutama. Aastaid vabadust nautinud «eliidid» aga hakkavad «kodustamisele» vastu, seda on tunda isegi Vene poliitika suletuse juures, ning kõik see võib osutuda huvitavaks vaatemänguks.
Arvukad president Putini kas siirad või kinnimakstud fännid kirjutavad vaimustuses ja sügava rahulolutundega, et ta olevat viimastel kuudel alustanud tõsist võitlust korruptsiooniga, mida tõestavat mõned kõmulised kriminaalasjad ja nüüd ka riigiduumasse esitatud seaduseelnõu, mis keelab kõrgetel ametnikel pangakontode ja aktsiate omamist välismaal. Kuid pigem on see seaduspärane režiimi konsolideerumine. Lihtsamalt öeldes: karmimaks ja jäigemaks muutumine.
Putinil saab see raske olema, hoiatavad meid 12 aastat võimul olnud valitseja fännid, et me ei loodaks liiga kiiret edu selles võitluses ametnikkonna ausamaks ja patriootlikumaks muutmise eest. Raske seepärast, et igal pool, ka Putini lähikonnas, on sulid, reeturid ja kompradoorid.
Selles viimases osas võib neil ka mingil määral õigus olla, kuid iga esimese osa elemendiga – «Putin. Võitleb. Tõsiselt. Korruptsiooniga» – on probleeme.
Esimeseks tõsiseks sammuks korruptsioonivastases võitluses oleks loomulikult pidanud olema ausa kohtusüsteemi ja tegeliku poliitilise konkurentsi taastamine. Kuid «kollektiivne Putin» on aastate jooksul selgelt näidanud, et ta arvab iga suurema probleemi parimaks lahenduseks aina karmistuvat kontrolli.
Seejuures pole Kreml korruptsiooni kui sellist kunagi pidanud suureks mureks, ka praegu huvitab see teda vaid niivõrd, kuivõrd selle ulatus hakkab ohustama kogu võimusüsteemi – või vähemalt «stabiilsust».
Inimesed näevad, mis toimub Venemaal riigihangetega kõikidel tasanditel, kui palju varastatakse prestiižiprojektidelt, nagu Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö tippkohtumine või tulevane Sotši taliolümpia. Mis veelgi tähtsam, nad näevad, et asjad ei liigu paremuse poole, vaid vastupidi. Ametnikud on käest läinud.
Võib-olla pole kaugel see aeg, arvab tinglik Kremli asukas, kus isegi riigi-TV vaatajad hakkavad mõtlema. Ja maailmas käärib ka. Ja Moskvas-Peterburis on juba lausa ebasünnis öelda, et oled Putini poolt. Ja siis veel see põlevkivigaas.
Kõikide lubaduste katteks raha võib-olla ei jätkugi. Eriti siis, kui seda nii palju kõrvale kanditakse. Tuleb näidata kõigile – rahvale, «eliitidele», ka endale –, et kõik on kontrolli all. Endisest karmima kontrolli all. Ja, muuseas, et me oleme sellest maailmast, kus käärib, ennekõike läänest, täiesti sõltumatud.
Kuid karmim kontroll «eliitide» üle võib samuti süsteemi tasakaalust välja viia. Kogu Putini ja tema sõprade võimusüsteem on rajatud kahele mitteametlikule lepingule. Esimene neist on leping rahvaga: «poliitilised õigused stabiilsuse ja suhtelise heaolu vastu».
Teiseks aga on leping kogu valitseva klassiga: «seaduse paindlikkus lojaalsuse vastu». Lihtsustades võib seda kirjeldada nii, et kui ametnik – olgu ta pisikese kohaliku omavalitsuse esimees, kuberner või riigifirma juht – tagab oma territooriumil «valimiste» ajal kindla enamuse Ühtse Venemaa ja Putini kasuks ja saab üldiselt oma tööga enam-vähem hakkama, võib ta arvestada sellega, et ta naise nimele registreeritud firmasse ei tulda küsima, kuidas neil õnnestub võimuorganitelt või mehe juhitud riigifirmalt nii soodsaid tellimusi saada.
Seejuures väga paljud riigiteenistujad on nõnda või teisiti teenitud raha paigutanud sinna, kus kliima Venemaa omast meeldivam ja üleüldse palju parem tunne. Ametnikud on sellise vabadusega harjunud, paljud neist ilmselt pole enam nõus oma õigustest loobuma ja hakkasid ülemuse kavatsuste vastu.
Sellele vihjab muuseas ka «väliskontode seaduse» käekäik. Läinud suvel olid riigiduumasse esitatud korraga kaks selleteemalist eelnõu. Neist karmim keelas kõrgetel riigiametnikel, parlamendiliikmetel ja nende lähisugulastel mitte vaid pangakontode ja väärtpaberite, aga ka kinnisvara omamise välismaal.
Leebema eelnõu ametlik autor, üks Ühtse Venemaa juhtkujudest Sergei Železnjak, võttis oma eelnõu päevakorrast maha ning Putini Rahvarinde esindaja Vjatšeslav Lõssakovi esitatud karmim eelnõu läbis detsembris esimese lugemise, mis annab lisapõhjuse väita, et see polnud Lõssakovi eraalgatus, vaid presidendi administratsioonis kinnitatud dokument.
Nüüd, veebruaris, esitas Putin riigiduumasse oma eelnõu, kus kinnisvarast ei ole enam juttu, lähisugulasteks, kellele piirangud laienevad, on vaid abikaasa ja alaealised lapsed, ning karistuseks väliskontode ja väärtpaberite mittedeklareerimise eest pakutakse vaid vallandamist.
See näeb välja umbes nii, et Putini juurde tuldi tema administratsiooni teisest hoonest, mitte sellest, kus Lõssakovi eelnõu oli valminud, ja küsiti: «Kuule, papa, kes nüüd arust ära on – kas sinu jüngrid seal duumas või oled sa ise? No kas sa tõesti arvad, et kümned tuhanded inimesed peavad mingi lolli patriotismimängu pärast oma majad Londonis või Floridas maha müüma? Ja mis sa ise arvad, kes sinuga pärast seda jääda tahab?»
Väliskontode seaduse lugu võib tunduda küll tühise pisiasjana, kuid laiemalt võttes on see näide sellest, et kollektiivsel Putinil ei ole enam piiramatut võimu enda loodud süsteemi üle. Ega see võim kaua ei kestnudki, umbes kuus-seitse aastat, kui sedagi.
Kuid mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi sellest paraku teha ei saa. Nii et ei tea, kas näeme kunagi, kuidas armastatud rahvajuhi kirst toimetatakse uude mausoleumi või kuuleme ühel augustihommikul, et seesinane kodanik «ei saa terviseseisundi tõttu oma kohuseid täita». Viimane oleks muidugi huvitavam, kuid vaevalt et Venemaa naabritele ilmtingimata parem.
Autor on BBC Vene talituse korrespondent.