Mihkel Muti kolumnistikreedo: täpsus, selgus ja vaimukus

Ma olen tähele pannud, et inimesed tüdinevad kiiresti, ajakirjanduses ka. Ma ei tea isegi, kumb kiiremini, kas lugeja või toimetaja, viimased on iseäranis läbematud. Või väsib kirjutaja. Sinu lugusid olen ma lehte toimetanud viis ja pool aastat ning tagasiside lubab kinnitada, et sinu puhul tüdimust pole. Miks see nii on?

Kuigi aeg on säärane, et andke aga uut – staarid vahelduvad –, siis ma ei tea, kas see on teadlik, aga kultuuriinstitutsioonid hoiavad oma palgalehel ka seeniore. Teatrites lastakse alles viis aastat tagasi tööle võetud tudengid lahti ja võetakse asemele uued, sest peanäitejuhil on jälle uued õpilased. Aga ikka on trupis keegi, kes on olnud seal algusest peale. Näitleja puhul on see veel mõistetav, sest rauku, keda maailma dramaturgias on ju palju, tuleb mängida. Aga ajalehtedes, ka neis on vaja... Vaata Päevalehte, seal on Tiit Kändler, teil on Rein Veidemann ja eks mina kuulun ka sinna ... (naerab südamest)

Vahest näitamaks, et ajaleht pole ainult noor ja dünaamiline, vaid ka representatiivne, igaühele midagi. Teisalt, kust te lehes täpselt teate, kes loevad? Ma arvan, et see hinnang põhineb tuttavatel, haritud inimestel. See ei pruugi olla kuigi üldrahvalik arvamus.

Eks igal toimetajal ole oma ring ja kokkuvõttes annab see ringide summa mingi pildi.

Minu ja ka näiteks Andrus Kivirähki puhul mängib kaasa see, et me oleme niihästi kirjanikud kui ajakirjanikud. Seal tekib sünergia, üks pool tugevdab teist. Olen jõudnud etappi, kus ma suhteliselt keerulisi asju suudan suhteliselt lihtsalt sõnastada. Kui vaatan oma noori kolleege, siis nad vahel natuke heitlevad oma mõtete laviiniga. Tuleb kirjutada nii, et targal on huvitav ja loll saab aru. Nii ütlesin kunagi ilukirjanduse kohta ja eks see kehtib ka ajakirjanduses.

Mulle ei ole vahet, kas ma kirjutan kolumnistikat, mälestusi, novelle ja romaane või tõlgin midagi. See on üks sõnaline tegevus, sõnalise kuju andmine sellele, mida ma vahendan. Omadused, mida ma stiili juures tähtsaks pean, on selgus, täpsus, tabavus. Ja loomulikult vaimukus. Ning vaimuks ei lähe kunagi moest, jumal tänatud!

Mõnikord kui oleme kohtunud, oled meile ette heitnud vähest vaimukust lehes.

Jah. Kuid see peaks siiski avalduma autorite kaudu, nende tekstides. Leht ise ei tohi muutuda kergatslikuks.

Üsna paljud lugejad on öelnud, et see, mida Mutt kirja paneb, läheb neile korda. Küllap on sulle seda ka öeldud. Kuidas sa oma vastutuskoormat tajud?

Mul ei ole mingeid illusioone, et inimene oleks teistsugune, kui ta tegelikult on. Ta on kergemeelne, naudingumaias, unustaja, tänamatu – kõik see kokku. Sellest hoolimata on ta armas ka.

Minu suhtumine inimesse on ambivalentne. Tema olemust ei saa muuta. Küll aga saab teda harida ja teha meeldivamaks. Öeldakse küll, et harimine teeb inimesed õnnetumaks, sest oma lolluses on nad rõõmsad nagu põrsad, aga sellele ma olen sügavalt vastu. Inimesi ei tule mingi ühe konkreetse tarkusega nuumata, vaid nende silmaringi laiendada, nii teadmiste mõttes kui näidates seda, mis on hea ja mis halb, mis tõde ja mis vale.

Mina kui moralist arvan, et inimesele ei tule pakkuda keerulisi teooriaid, vaid seda, millest ta aru saab. Ja hoolimata haritusest – seda nii jutumärkides kui ilma – arvan, et olen ikkagi kahe jalaga maa peal. Arvan mõistvat, kuidas ühiskond toimib. Kus on lai mäejalam ja kus tipud. Kõige tähtsam asi ühiskonnas on võimalus, et põhimõtteliselt igaüks võib redelil tõusta.

Kuivõrd tunned oma lugejat?

Vahel mõtlen lugejast kui «teisest». Ta on minust erinev, sest pole ehk lugenud neid tarku raamatuid, mida mina. Aga see ei tähenda, et ka tema poleks väärtuslik ja temal ei tohiks ega lausa peaks olema oma väärikus. Lugejat ei tohi alandada. Samas ootan, et lugeja ei pritsiks sappi ega kannataks targema inimese ees kompleksi.

Võib ka öelda, et see lugeja on su tekstis olemas. Millist tagasisidet sa kõige olulisemaks pead?

Õiget tagasisidet ei olegi võimalik saada. Iga näitleja teab, et ka kõige lollima kriitiku kiitus on kallim kui kõige targema kriitiku mahategevad sõnad. Mõistus ütleb arukale näitlejale, et nii ei tohiks asju võtta, aga sisimas on just nõnda. Ja nõnda on ka ajakirjanikuga. Keegi jobu ütleb, et sul oli vahva kolumn, ja juba sulad ... Kuigi tead, et teine ei võinud su jutust suuremat taibata.

Õnneks on siiski ka vaheastmeid. Kõige parem kiitus tuleb andekalt kolleegilt, kes moka otsast poetab, et seekord tuli sul välja. Ullikeste tänusõnad on omaette žanr, näiteks öeldakse, et ma olen jälle vabamüürlastele koha kätte näidanud. (naerab) Netikommentaariumides kohtab huvitavaid arvamusi, sest seal reageeritakse vabast tahtest ja seda teevad need, kes muidu ei viitsiks. Paraku möllavad seal viimasel ajal ka kummalised tegelased, kellest ei saa aru, on nad inimesed või fantoomid. Nende jõudlus on igatahes hämmastav.

Muide, kas sa tead, mitu lugu sa 2012. aastal Postimehele kirjutasid?

Ma ei tea, aga kokku on neid aastate jooksul vast ligi 200. Jah, ka mul on jõudlust.

36 lugu, õieti 35, üks neist oli kaheosaline. Seda on hirmus palju.

Terve elukutse. Maailma suurtes väljaannetes piisabki kolumnistile paarist kolumnist ja paarist lühemast loost kuus. Aga Eestis peab enamik pidama mitut kohta, loov­isikud kaasa arvatud. Olen arvamuslugusid kirjutanud järjepanu 1997. aastast, kui Sirpi läksin. Mõistagi ei võtaks ma kõiki neid oma kogutud artiklite, isegi mitte valitud artiklite raamatusse. Osa on ikka mõne väga konkreetse probleemiga seotud.

Mu meelest näitab mõndagi see, et sa ei karda ennast korrata. Kas siin ongi see selguse setitamine, mis on sulle oluline?

Miks ma peaksin kartma? Kakskümmend aastat tagasi, kui meediaühiskonda ei olnud ja tekstide hulk oli kordades väiksem, isegi siis ma sain aru, et hirm ennast korrata on asjatu. Mõistusega tuleb aru saada, et auditoorium teiseneb. Võimalus, et keegi su juttu on kuulnud või lugenud, pole suur. Liiati on tänapäeval hääli ja müra väga palju, samas keegi eriti ei viita ega tsiteeri, nii et enamik inimesi ei mäleta, mida ma olen juba kirjutanud ja kus. Kordamises on konkreetne tasand, ja on laiem, hoiakuline, väärtusi kajastav. Minusugusel ei muutu põhilised seisukohad enam kuigivõrd. Raiudki seda, mis sulle tähtis on.

Teemade puudust sa ei kurda?

Neid on mul alati rohkem, kui jõuaksin kirjutada ja avaldada. Üks asi on Eesti, aga maailmas ju kogu aeg toimub midagi huvitavat. Ajuti tekib tunne, et kogu maailm on kaetud suure võrguga, millel lõpmata palju silmi. Ükskõik, millist ka ei näpi, puudutab see tervet maailma.

Tsiteeriksin üht tegelast Terry Pratchetti meediateemalisest romaanist «Tõde»: «See ajalehevärk ... need sõnad kestavad ainult päeva. Võibolla nädala ... Mõned võib-olla jäävad. Kellegi pähe.» Google’i ajastul paistab inimese mäletamise võime kaduvat?

Praktiliseks toimetulekuks läheb mälu järjest vähem vaja. Nagu ka mälul põhinevat elukogemust ja -tarkust. Seda ju müüakse pakendatult, ja seda saab kodus kiiresti ülekantud tähenduses mikrolaineahju panna. Eneseabiõpikud ja intiimelu käsiraamatud, mis need muud on. Selle, mida mees õppis vanasti 45 aastat, laeb praegune 10-aastane hetkega alla ja saab kõik teada. Praegu võib igamees oma GPSiga olla rohkem tegija kui eluaegne taksojuht. Välja timmitud espressomasin valmistab parema kohvi kui keskmine barista. Varsti hakkavad inimesed kalkulaatoriga kontrollima, palju on üks korda üks.

Vene ajal oli vaimne edumaa tollel, kes oskas raadiot kuulata, Soome TV ei ulatunud Kesk-Eestist kaugemale ja trükiajakirjandust ei liikunud. Siis jäid Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa. Aga kel oli korralik lühilainevastuvõtja, kuulas BBCd. Praegu tuleb infot rohkem, kui suudetakse vastu võtta. Aga see ju kordub. Seepärast tuleb osata leida olulisi saateid, autoreid ja üldse. Maailmas on kümmekond välispoliitikaautorit, keda alati loen, sest saan targemaks. Üldiselt aga kordub kõik virvarris. Harva on tähtis see, mida öeldakse, sest kõik on niikuinii öeldud, vaid tähtis on see, kes seda parajasti ütleb. Kindlasti on olemas programme, mis kolumni ise kokku panevad.

Aga ridade vahele kirjutamise kunstiga jääb Google’i translate siiski hätta?

Üks asi, millega masin hästi hakkama ei saa, on iroonia. Kuigi loogika ütleb, et tohutu hulga variantide läbitöötamise järel võib luua programmi, mis analoogiate põhjal ka irooniat eristama õpib. Aga möödapanek on ometi alati võimalik. Iroonia on ju laitus kiituse vormis.

Niisiis on võimalik, et masin tõlgib mõned kohad, kus autor tõesti tahtis kiita, hoopis irooniaks. Selle vastu aitaks, kui masin valdaks infot reaalse olukorra kohta, et kas seal on rohkem kiidu- või laiduväärset. Lisaks peaks ta aga tundma ka autorit, kas tema võiks suhtuda antud nähtusesse positiivselt või pigem negatiivselt.

Aga siin me jõuame juba väga kõikuvale pinnale. Konkreetne üksikjuhtum võib kompuutrile tema nullide ja ühtede maailmas jääda kättesaamatuks, nii nagu ka teadusele tervenisti: õigem oleks öelda, et üksikisik ei ole teaduse objekt. Sellega tegeleb kunst.

Miks maailma asjad sulle nii tähtsad on?

See annab kodustele asjadele laiema perspektiivi. Mulle on vastumeelt väljavaade uppuda kohalikku mulli, mudamaadlusse. Elame ju väikses tiigis. Seda vajalikum on ringi vaadata. Kui tõused pinnale, siis hingad värsket õhku ja näed silmapiiri. Selle järel võid jälle sukelduda ja tegelda koduste asjadega. Sest viimasest pole pääsu, see ongi meie elu. Konkreetne ümbritsev elu on niihästi inimesele üldse kui ajakirjanikule alati esmatähtis. Aga kordan, ma läheks ogaraks, kui avaramat mõõdet ei oleks. Sama asi on ka ajalooga, see annab ajalise perspektiivi, sügavuse.

Päeval, mil käesolev intervjuu lehte jõuab, oled reisimas ...

Ma ei suuda juubilari rolli sisse elada, no ei kujutle end ette mingit tammepärga vastu võtmas, isegi mitte vaimset. Ehk kümne aasta pärast juba suudan. Seepärast lähen kaheks nädalaks New Yorki, et õppida tundma «seda jumalast õnnistatud paika», nagu öelnuks «Vendade Karamazovite» Smerdjakov, üks maailmakirjanduse kõige tähtsamaid tegelasi.

Ma vabastan end niimoodi viina väljategemise vajadusest, aga vaimsest väljategemisest on raskem pääseda, mida tõendab ka käesolev intervjuu. (naerab)

Ühtlasi saad tõusta mudamaadlusest kõrgemale?

Empire State Buildingu tipus kindlasti.

Oled sa tundnud ennast ka killustatuna või vastupidi, aitavad need detailid paremat tervikut luua?

Muidugi olen killustatud, aga kilde on see-eest palju. See on minu meelest parem, kui olla oma mullis. Mul on ainult mõni ala, mida ma enam-vähem tunnen. Kuigi ega vist ei tunne neidki. Suur diletant seega – isegi kirjandusloos, nagu ka teatris, poliitikas, ajaloos jne. Aga ma ei tee endale sellest probleemi. Olen kirjanik ja võin lubada endale muude alade suhtes diletantlust. Sest neist eri huvidest kujuneb teatud sünergia, mille tulemusel hakkad tajuma tervikut, oleluskõiksust, inimese elu maailmas. Kunstnikule on tähtis kõik kokku võetuna. Selle tabamise nimel kirjutan minagi

Inimest ju huvitab ikka, et, labaselt öeldes, «mis värk on?». Mõni tahab teada, kuidas on selle Tõstamaaga, kuidas elektriga, kuidas paavstiga ja nii edasi. Aga inimesele pakub täit rahuldust ainult see teadmine, mida ta saab kaasinimesega jagada. Muidu jääb see tema teadvuses üksnes häguseks aimduseks. Aga kui seda teistega arutada, peab ta andma sellele verbaalse kuju. Inimkeelsena muutub asi ka endale arusaadavamaks, armsamaks ja seeläbi tähtsamaks. Kolumn on lühijutlus: võtad ja räägid, kuidas on. Võib-olla teistes oludes oleks minust saanud kirikuõpetaja. Kuigi ei tea, mis kirik see võiks olla. (muigab)

Meedia nišistub järjest ning kunagist massikommunikatsiooni auditooriumi enam ei ole. Kas selle ühisosa puudumine on ka ohtlik?

Kui me ei taba, ei oska kõnetada inimolu kui niisugust, siis me muutume mehhanisaatoriteks. Ei, muidugi, elada võib ka siis, aga inimene ei kõla sel juhul ülevalt ega uhkelt. Siis võiks küll öelda, et kogu inimkond on poolelijäänud proovitöö, mis on loodud pilkeks.

Kuivõrd 21. sajandi virtuaalsed salongid, kui nii võib öelda, suudavad asendada 20. sajandi reaalseid salonge, millest sina oma raamatutes kirjutanud oled? Olid ju Kuku klubi, Werner ja Humal ...

Ega nad neid päriselt asenda. Sest toona tunti ju rõõmu ka teise inimese füüsilisest lähedalolekust ja mõningaid asju räägitakse ikka üksnes näost näkku. Suurfirmad saadavad ka nüüd oma läbirääkijad isiklikult kohale. Riigipead ei saa kõiki asju ajada distantsilt. Aina räägitakse nende keemia sobivusest. Minule on ka keemia väga tähtis. Mõnes inimeses on näiteks liiga palju vaimseid muldmetalle.

Teiselt poolt on uued vahendid efektiivsemad ja jutt virtuaalses salongis püsib kauem kaine (naerab). Samas on seal liiga palju rääkijaid, ei pääse löögile. Ja lauast ei saa lolle minema ka lüüa. Siiski, ja see kehtib paljude asjade kohta, peaksid uued asjad vanu täiendama, mitte neid välja tõrjuma. On vaja niihästi Kukut kui Facebooki.

Isiklike küsimuste küsimise asemel võiksin tegelikult lugejatele soovitada su mälestusi – seal on paljud vastused kirjas. Miks sa neid kirjutad?

Kindlasti mitte žanri proovimise pärast, nagu omal ajal teleseriaali. Mälestused on aja reporteerimine. Mulle endale meeldib kohutavalt mälestusi lugeda. Miks ma ei võiks siis omaltki poolt teistele head meelt teha? Mälestused on sellised isiklikud ja hellad värgid. Nendega on nagu mingi looga, mida ise teada on tore, aga veel toredam on kellegagi jagada. Ma kujutlen vahel ette, et mu mälestusraamatuid loeb keegi, kes neis kirjeldatud aegu mäletab. Siis me justkui suhtleksime, tekib lähedus. Elu on nii hästi tähenduse kui läheduse otsimine..

Oleme jõudnud aega, mil uue Eesti aeg saab pikemaks kui sõjaeelse aeg; suured ideed on justkui realiseeritud, kuid ikkagi oleme pettunud … Mis meist saab?

Teadmatus, teadmatus valitseb ... Ei teata seda, kuidas oli vanasti, ja seda, kuidas on mujal maailmas. Mine räägi soomlasega! See nende sotsiaaldemokraatiline heaoluriik ju laguneb nende silmis. Ma ei tea ühtki riiki, kus rahul oldaks. Aga kas see peaks meid rõõmustama?

Osaliselt oleme praegu õigustatult rahulolematud oma poliitilises elus toimuvaga, aga võtame korraks kahe ilmasõja vahelise aja. Sellest loodi Vene ajal kuldne müüt ja seda oli toona vaja. See aitas meil kesta. Nüüd pole seda müüti vaja. Eestlane ei ole kunagi olnud nii vaba ja meie riik nii kindel kui praegu. Võiksime seepärast suhtuda küpsemalt minevikku.

Kujutleme, et ühel päeval tuleb Stenbocki majja või Kadriorgu keegi, kes keelab ära kõik parteid ja kehtestatakse tsensuur. Košmaar! Aga sel kuldajastuks nimetatud ajal see ju juhtus! Meil on mineviku suhtes topeltstandardid. Keegi ei kavatse Pätsi ja Laidoneri teeneid riigi loomisel pisendada, kuid hiljem muutus nende tegevus ju poliitiliseks kamariljaks. Tõsi, ka siin võiksid eestlased endale õlale patsutada, sest meie diktatuur oli inimlikum kui vanades kultuurriikides Itaalias, Hispaanias, Saksamaast rääkimata. Aga riigipööre toimus meil ometi.

Loetagu rohkem ajastudokumente. Ka kahekümnendate lõpul valitses Eesti ühiskonnas pettumus: kultuuriinimesed ei ela ära, rahvas loeb sopakaid, poliitikas käib lehmakauplemine. Võtame praegu asju kainelt, istume maha, ärme astume radikaalseid samme.

Seda maasistumise aega on meil riigina ikkagi suhteliselt lühikest aega olnud.

Meie aeg on üldse lühike olnud. Vabariiki on kakskümmend aastat, veel kakskümmend aastat tagasi algas õieti stagna, veel kakskümmend tagasi oli märtsiküüditamine ja veel kakskümmend tagasi ei olnud veel vaikne ajastu alanudki. Mida vanemaks inimene saab, seda enam saab ta kasutada oma vanust kui tollipulka. Mina tunnen üha enam, et rahvuslik ärkamisaegki ei olnud kauges minevikus.

Eestlane suhtub endasse ebaküpselt, mis ka mõistetav, sest ta pole õieti kunagi saanud vähegi pikemalt elada normaalset stabiilset elu, mille jooksul ta endavaade oleks võinud kristalliseeruda. Me ei suuda kokku leppida, kuidas suhtuda hääletusse alistumisse, kuidas suhtuda viiekümnesse okupatsiooniaastasse. Neid teemasid kas välditakse või reageeritakse valuliselt, kui keegi sõna võtab, nagu Magnus Ilmjärv. Kui me tahame rahvusena täiskasvanuks saada, peame teatud küsimustele vastama.

Kas sul on tavaks teha elus pikki plaane või loomingus kannapöördeid?

Ei no mis plaane?! Aga kui hästi üldiselt öelda, siis Euroopa probleemidega ma tahan tegelda, ja kuidagi kirjanduslikus vormis. Sest Euroopa on oluline, see on maailma laboratoorium ja mudel. Kõik lõpetavad kunagi seal, kus Euroopa praegu. Eesti seal sees on veel eriti huvitav. Kohtuvad kaks protsessi, meie sisemine tõus ja muu üleüldine langus. Aga sellesse «langusse» kiputakse muust maailmast ometi ka sisse. Kas nende protsesside vahel tekib konflikt, hõõrumine, või rakendub mahedam variant, ühendatud anumate seadus? Millal see kõik sünnib ja millal mina kirjutan, on lahtine.

Mihkel Mutt

•    Kirjanik, kriitik, tõlkija, kolumnist

•    Sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus.

•    Õppinud Tartu 8. keskkoolis ning Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja ajakirjandust.

•    On töötanud toimetaja, Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, välisministeeriumi infobüroo juhatajana ning olnud seotud mitmete väljaannetega, mh olnud pikaajaliselt kultuurilehe Sirp peatoimetaja. Postimehe püsikolumnist aastast 2006.