Olles hiljaaegu sunnitud kasutama erakorralise meditsiini osakonna (EMO) teenuseid Tai Kuningriigi puhkelinnas Pattaya haiglas, sain vastu ootusi väga meeldiva üllatuse osaliseks.
Sirje Niitra: EMO Taimaal – oota 10 minutit
16. veebruar 2013, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba välisuksel tervitas mind kena noormees, kes mu ruumi sisenedes oma naiskolleegile üle andis. Mul paluti istuda ja täideti minu eest vastuvõtublankett. Mõne minuti pärast juhatati mind õige kabineti ukse taha, kus minuga vestles juba kolmas teenindaja, pärides ravimiallergiate ja muu vajaliku kohta.
Seinal märkasin silti, mis teatas, et kui olete oodanud 10 minutit, helistage palun sellele numbrile. Kõigest 10 minutit? Ja ehkki mul kulus arsti juurde pääsemiseks siiski ligi tund, tundsin, et minuga tegeletakse, et ma olen siin oodatud. Soovi korral sain võtta automaadist vett või kohvi, vaadata telerit, istuda pehmel diivanil. Tavalist karmi ja hirmutavat haiglamiljööd ei näinud kusagil.
Helesinistes vormikleidikestes tailannad sebisid kogu aeg ringi ja naeratasid patsientidele möödudes. Neid tundus seal haiglas väga palju ametis olevat. Nojah, Tais ongi töötus vaid üks protsent ja seda on näha kõikjal – teenindajaist seal kusagil puudust pole. Kindlasti teenivad paljud neist väga vähe, aga töökoht on olemas ja on tunda, et inimesed teevad tööd hea meelega. Ei usu, et asi oli ka minu välisturisti staatuses, sest märkasin, et kohalikke koheldi sama viisakalt ja naeratusega.
Ka hambaravikabinetis, kuhu mul seekord asja oli, kohtasin kena vastuvõttu. Minuga tegeles lisaks tohtrile veel kaks madalama astme meditsiinitöötajat ja jäin tulemusega väga rahule. Tegelikult olingi julgenud selles võõras riigis arstiabi järele minna vaid seetõttu, et olin kuulnud, et meedikud on seal heal tasemel.
Ma ei tea, mida oleks meie meditsiinil siit õppida. Kultuurid on väga erinevad, aga igal pool on midagi head. Ehk just teeninduskultuuri tasukski Taist üle võtta? Et inimesed ei peaks meil traumapunktides istuma tunde, ilma et teaks, millal keegi nendega üldse tegelema hakkab ja mis neist edasi saab.
Haige inimene on ju nii õrn ja kergesti haavatav. Kindlasti saaks parema töökorralduse ja lahkema suhtumisega tema kannatusi vähendada. Selle kõrval, et abi järele tulnud klaasi tagant ära registreerida, neilt raha kasseerida, paber kätte anda ja teadmata ajaks kõvale pingile istuma saata, võiks ju keegi ka ooteruumis olijatel silma peal hoida ja nende vastu huvi tunda.
Ja veel üks meditsiini puudutav tähelepanek kaugelt Taimaalt – apteeke on seal iga nurga peal, retsepte pole vaja, asjatundlikku nõu saab samast. Kuidas või kas üldse on lahendatud soodustuste küsimus, polnud mahti uurida.