Karl Kello: antikäibemaks alkoholile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kas Eesti alkoholipoliitika tegelikuks muutmiseks tuleb see absurdi viia, arutleb ajakirjanik Karl Kello Õpetajate Lehes.

Mida see peaks tähendama? Elementaarne: kui ei joo, siis maksad. Sest liigse alkoholitarbimise eest maksame nii ehk nii – suremus, haigused, vigastused, purunenud pered, vaimne alaareng … Nõnda et igaüks, kes naudib privileegi mitte juua, maksku selle eest.

Esmaspäeval arutati ­riigikogu sotsiaal- ja rahanduskomisjoni ühis­istungil Eesti alkoholipoliitikat, kõne all oli järjekordne nn roheline raamat. Pressiteate sõnul on alkohol alaealistele liialt kergesti kättesaadav: «Karmistada tuleb karistust müügikeelu rikkujatele ning hariduslikke meetmeid alkoholitarbimisega vahelejäänud alaealistele noortele. Tuleb tõhustada järelevalvet ning suurendada tõenäosust, et rikkujad vahele jäävad.»

Aitab quasi-võitlusest alkoholi vastu. Eesmärk saab olla ainult nulltolerants. Alkohol ei pea olema noortele mitte praegusest raskemini kättesaadav, vaid seda peab noorel olema võimatu hankida. Miks peab igas võimalikus kohas olema müügil alkoholilimonaad, millega lastele antakse tõhusat viinajoomise algõpetust? Etüülalkoholi oksüdeerumisel organismis moodustuv tugev närvimürk etanaal mõjub eriti kahjulikult peaajule ja just noorele ajule. Mürgikaubandus pole just kõige moraalsem ettevõtmine. Lastele mõeldud lahjad alkoholijoogid pole mitte vähem mürgised, vaid lihtsalt lahjendatud. Selge see, et noored peavad sellegi mürgi ära proovima, aga proovitagu siis vastikut viina või viskit, aga mitte maitsvat limonaadi. Võiks ju loobuda harjumuste kujundamisest.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimeest suutis hämmastada tõsiasi, «et Eestis on saja tuhande elaniku kohta 195 alkoholi müügikohta, samas kui Soomes on neid vaid 6,5, Norras 5,1 ja Rootsis 4,5». Sotsiaalkomisjoni esimehe väljaütlemine on aga sedavõrd tähenduslik, et väärib tsiteerimist: «Tänane kuulamine tekitas arusaamise, et erinevad osapooled on ühel meelel, et alkoholipoliitikas on vaja rakendada efektiivsemaid meetmeid ja aeg on hakata tegema ka poliitilisi otsustusi, eelkõige osas, mis puudutab just alkoholi kättesaadavust ja reklaami.»

Hea meelega küsiks, mida siis senini on tehtud, näiteks needsamad viimased kümme aastat, mille jooksul tarbitakse Eestis absoluutset alkoholi elaniku kohta üle kümne liitri. Sotsiaalministri varakevadiselt piiritu optimism (vt Õhtuleht 31.05.2012, «Roheline raamat päästab Eesti viinakuradi küüsist») ei näi kuigi põhjendatud. Kui Eesti alkoholipoliitika eesmärk on langetada alkoholi tarbimine inimese kohta aastas kaheksa liitrini ehk Rootsi tasemele, siis WHO siht on, et aastaks 2015 ei tohiks puhast alkoholi juua üheski riigis rohkem kui kuus liitrit elaniku kohta aastas, ja see näitaja peaks olema nullilähedane alla 15-aastaste seas.

Eesti alkoholipoliitika uue kontseptsiooni ehk rohelise raamatu järgi tuleks alkoholitarbimise vähendamise peamiste meetmetena piirata alkoholi kättesaavust ja reklaami ning tõsta aktsiisi. No tere talv! Sellele teadmusele jõudmiseks oli vaja aruteludele kutsuda asjassepuutuvad ministeeriumid, arstide, psühholoogide ja tervise­edendajate organisatsioonid, õpilaste ja üliõpilaste esindajad, ülikoolid ja teadusasutused, omavalitsuste esindajad, tootjad, kaupmehed ja reklaamitegijad, seades eesmärgiks rakendada nii palju teadmistepõhist poliitikakujundamist kui vähegi võimalik. Rohelist raamatut asus sotsiaalministeerium koostama lähtuvalt 2011. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileppest.

Kuivõrd seadusandlik/täidesaatev võim ei saa ilmselgelt teema haldamisega hakkama ja on kogu situatsiooni absurdiks pööranud, ei jäägi palju muud üle kui vinti peale keerata, mistap tuleb sisse seada viinamaks. Eesti tuleviku nimel. Et nii riigieelarve kui ka ärimehed saaksid oma osa ikka kätte. Maksude kogumise kogemus on ju olemas, näiteks käibemaksu tõstmisena. Alkoholi suurtarbijad annavad oma panuse niikuinii, aktsiisi näol. Maksame ju ometi pankadele iga liigutuse pealt. Miks mitte maksta siis ühisesse rahakotti võimaluse eest ennast mitte mürgitada? See aitaks vahest isegi muuta ühiskonna suhtumist viinaärisse ja joomisesse. Maksta tuleks aga mitte rohkem, kui hädapärast vaja. Tänapäeval peaks ju ometi olema võimalik välja selgitada, kui suur on alkoholimüügist saadav puhastulu riigikassasse. Väidetavalt läks aastal 2010 alkoholi tarbimine Eesti ühiskonnale maksma 2,2 miljardit krooni rohkem, kui aktsiis sisse tõi. Ja nii võib selguda, et polegi see viinaäri riigi jaoks nii väga vajalik, kui üritatakse näidata. Ja ei peagi viinamaksu sisse seadma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles