Anglitsisme kasutama innustavad matkimissoov ja usk, et neil on eestipärastest rohkem kaalu, kirjutab Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees Aime Klandorf Postimehe arvamusportaalis.
Aime Klandorf: võsajänkidest ja anglitsismide jõust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kuuskemaa puudutab oma arvamusloos olulist teemat eesti keelega seoses. Erinevate keelemõjudega oleme tõepoolest pidanud kokku puutuma juba aastakümneid. Nüüdseks on vene keel jäänud tagaplaanile, kuid seda rohkem näeme anglitsismide pealetungi.
Olen Jüri Kuuskemaaga nõus, et ühest küljest on tegemist sooviga matkida, teisest küljest arvatakse inglise sõnade kasutamisel rohkem mõjujõudu olevat. Olgu nendeks siis nn keis ja pauer näited. Samas kinnistuvad niisugused väljendid kasutajal nii igapäevaseks, et enam ei panda tähelegi oma sõnakasutust. Sellised sõnad on ka nn tšau ja pakaa.
Lahti ei saa nendest väljenditest muidu, kui teadlikult oma keelekasutust jälgima ja omasõnu kasutama hakata. Algul nõuab see muidugi pingutust, kuid aja jooksul tekib siiski harjumus. Kui väärtustatakse korrektset keelekasutust, siis on tagasitee võimalik.
Tegelda-tüüpi sõnade pööramine on rööpvormistikuga lubatud juba eelmisest sajandist. Enda keelekasutuse juures olen tähele pannud, et püüan teadlikult kasutada tegelda-, mitte tegeleda-vorme.
Aastakümnete jooksul oleme näinud, kuidas Emakeele Seltsi keeletoimkond on püüdnud vastu tulla valede vormide kasutajatele ja vabaks andnud need vormid, milles kõige rohkem eksitakse. Varsti vist jõuab järg kontsert-tüüpi sõnadeni. Kummaline on kuulda, kuidas Rahvusringhäälingu saatejuhtidest vaid mõni oskab seda sõna õigesti käänata. Olen kolleegidele alati toonud näite, kuidas muusikaõpetaja saab korrektse keelekasutuse kujundamisse oma panuse anda: meie kooli muusikaklassis on seina peal üleval suur leht, kus on sõna kontsert on käänatud nii ainsuses kui ka mitmuses. Kindlasti aitab see meelde jätta õigeid vorme.
Samuti ei tulda kuidagi toime taotlema-sõnaga. Da-tegevusnimi on taotleda, st eeskujusõnana tuleks meelde jätta «muutuma» ja nii ongi välistatud nn taodelda-vormid.
Järgmiseks ületamatuks raskuseks on kujunenud järgarvsõnade kasutamine. Enam ei osata öelda kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal. Selle asemel kasutatakse kaks tuhat kolmteist aastal. Kas on see lohakus, viitsimatus või mis veel?
Eesti keele õpetuses põhikoolis ja gümnaasiumis on mitmetele grammatikateemadele ainekavades järjest vähem tähelepanu pööratud tõesti, suurenenud on tekstiõpetuse osa. See ei tähenda, et morfoloogiat koolis ei õpetata ja korrektsele keelele tähelepanu ei juhita, kuid aega samasuguse tunniressursi juures on jäänud tahes-tahtmata väheks. Kuidas aga õpetada keelt ilma grammatikat õpetamata, on üks teema, mida emakeeleõpetajad käesoleva aasta suvekoolis arutama hakkavad.
Kas «eestlane olla on uhke ja hää», kui järjest enam levib võsajänkiline keelekasutus, mis viitab soovile eestlus ületada, saada kellekski eestlasest paremaks, arutles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa hiljuti Postimehe arvamusportaalis.