Laps öeldakse olevat kodu peegel. Seda tarkusetera laiendades võiks öelda, et kooliõpilaste tervisekäitumine on ühiskonna tervisekäitumise peegel, sest sellised täiskasvanud Eesti inimestegi seas levinud terviseriskid nagu suitsetamine ja alkoholi kuritarvitamine on kooliõpilaste rahvusvahelise tervisekäitumisuuringu järgi probleemiks ka meie 11–15-aastaste hulgas.
Eestis on igapäevasuitsetajaid umbes veerand täiskasvanud elanikkonnast. Nii nagu meeste seas on suitsetamine vähenenud, on kasvanud nende 11-aastaste poiste hulk, kes tubakat proovinud pole. Sarnaselt aga suitsetavate naistega Eestis püsib ka suitsu proovinud tütarlaste hulk suhteliselt stabiilsena. Alkoholi kohta öeldakse aga uuringus, et alkoholi proovimisest suurem probleem on see, kuidas seda tehakse – enese purju joomine on endiselt sage ja kui noormeeste hulgas on näha langustrendi, siis neidude seas mitte.
Ei saa öelda, et kool teeks terviseõpetuses halba tööd, sest arvestades, kui vähe on neid Eesti lapsi, kellele küsitluse järgi väga meeldib koolis käia, ning vaadates Eesti kohta sama uuringu koolikiusamise järjestuses, võib arvata, et paljudel õpetajatel pole ka tervisekäitumise mõjutamiseks piisavalt autoriteeti.
See tähendab, et tervisekasvatus jääb praegu pigem koduse kasvatuse osaks, ning arvestades, et enamik õpilasi ütleb, et neil on kerge oma muredest ema-isaga rääkida, võiks vanemate sõnal ka küllalt kaalu olla. Kas vanemad seda kaalu lapse tervise huvides kasutavad, on iseküsimus. Näiteks rasvumine, see heaoluhaigus, levib Eesti laste seas murettekitaval määral. Samas kujundab just kodu toitumisharjumusi, sealhulgas lausa märkimisväärselt jahedat suhtumist puu- ja köögiviljadesse. Kuid asi pole ka ainult suhtumises. Kooliõpilaste terviseuuring näitab selgelt seost pere majandusliku olukorra ning puu- ja köögiviljade tarvitamise vahel. See tähendab, et praegused keerulised majandusolud mõjutavad rahva tervist tulevikus.
Sellest, kui hea tulemuse võib aga kodu ja kooli koostöö tervisekäitumises anda, näitab kondoomi kasutamise iseenesestmõistetavus 15-aastaste õpilaste seas – 91 protsenti poistest ja 89 protsenti tüdrukutest. Esiteks on seksuaalkasvatus saanud osaks enamiku koolide õppeprogrammist, teiseks on seksuaaleluga kaasas käivad ohud, ennekõike HIV, kindlasti üks neid asju, mille eest ei väsi hoiatamast ka vanemad.
Väga selgelt näitab uuring sedagi, et tervisekasvatusega ei saa oodata, kuni inimene jõuab ikka, mil tal võib tõepoolest kondoomi vaja minna või tänu varaküpsele välimusele muutub alkohol kättesaadavaks. Riskikäitumine on kõige suurem just 13-aastaste seas, mis tähendab, et olulised asjad on jäänud 11-aastastele selgitamata ning «suitsuvaba 9.a» võib tähendada juba suitsetamisest loobujaid. Niisiis tuleb tuleviku tervist silmas pidades alustada tervisekasvatusega nii koolis kui kodus juba enne põhikooli.