Eelmine nädal ei jõudnud ühelgi õhtul enne kümmet koju. Rahulolu ja õnnetunne varjutasid väsimuse ja perest eemal viibimise süümepiinad. Eksivad need, kes arvad, et mulle lõi kevad pähe. Ei. Minule tõi hea tuju ning andis möödunud nädal energiat muusika. Jazzkaar.
Tõeliselt võimsa muusikaelamuse pakkunud Al Jarreau esinemist nautides tabasin end ootamatult mõttelt, et kui kurb ja kui palju vaesem oleks Eesti Jazzkaareta.
Tundsin tänu ja austust Anne Ermi vastu. Võimas naine on pannud püsti võimsa festivali! Kurb on see, et tegelikult pole teada, kas festival jääb lähemas tulevikus ellu.
Sest nagu Anne Erm ühes festivalieelses intervjuus nentis – džässipubliku hulk siin Eestis või Saksamaal, Norras, Soomes pole võrreldav, honorar aga küll. Samas intervjuus tunnistas ta, et eelarvest on puudu kaks miljonit. Selle augu pidanuks täitma piletitulu.
Üsna kindel on, et kahjumita juubelit pidav festival ei pääse. Vaid kolm kontserti müüdi välja eelmüügist, keskmiselt tuli ühe pileti eest välja käia 150–200 krooni. 57 kontserti külastas kokku 15 000 muusikasõpra, mis on ju tegelikult vähe.
Vaatamata 20 tegutsemisaastale polnud ma varasematel aastatel Jazzkaarele jõudnud. Loomulikult olin igal aastal kava lugenud ja vaikselt plaane pidanud. Kuid plaanideks need jäidki.
Esiteks, mulle meeldivad nii mõnedki džässiartistid, aga tulihingeliseks fänniks ma end pidada ei saa.
Teiseks ja ehk ka olulisemaks põhjuseks on toimumisaeg. Sest Jazzkaar toimub kuu teises pooles ja selleks ajaks on mul tavaliselt raha juba peaaegu et otsas.
Samal põhjusel pole ma kunagi käinud ka Pimedate Ööde filmifestivalil. Mõlemal festivalil on keeruline valida välja vaid seda ühte, paljude piletite ostmine aga tähendab suurt väljaminekut, seega tundub lihtsam loobuda.
Soovitus ajastada üritused palgapäevade lähedusse võib tunduda korraldajatele lapsik. Samas saaks minusugustelt näpud-põhjas-piletiostjatelt nõnda kergemini raha kätte. Ja arvestades, et tänapäeval on iga piletiostja ellujäämiseks lausa vajalik, siis võib-olla polegi palgapäevade jälgimine nii lapsik.
Ja lõpetuseks. Jazzkaar ei tohi kaduda! Neid kontserte on vaja. Nagu ka näiteks teisipäeval klubis Juuksur esinenud Kanada indie-duo Handsome Fursi või eile Tallinnas esinenud Enrique Iglesiase kontserte. Sest neil kõigil on oma publik.