Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Margus Niitsoo: õiglane kõrgharidus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Margus Niitsoo | FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on lehtedes avaldatud lugusid noortest kõrgharitud inimestest, kellel on raske oma kvalifikatsioonidele vastavat tööd leida. Mida saaks aga teha, et tulevikus selliste probleemide kordumist vältida?

On selge, et ülikool ei ole kutsekool ning selle lõpetaja ei pea olema omandanud ühte kindlat ametit. Sama selge on aga ka see, et mingi eelise peaks ülikooliharidus tööjõuturul siiski tagama. Noorte kõrgharitud inimeste tööjõupuudus peegeldab lihtsat, kuid sügavat puudujääki: ülikoolidel puudub igasugune motivatsioon arvestada õpetamisel tööjõuturu vajadustega.

Üks võimalus oleks lõpetamisprotsendi asemel võtta mõõdikuks midagi muud, nt ülikoolist diplomi saanud noorte töötusprotsent või keskmine palk. Pakuksin aga veelgi radikaalsemat lahendust, mis lahendaks peale tööhõive probleemi praegusest selgemalt ka hariduse kvaliteedi ning efektiivsuse küsimused.

Võtame lähtepunktiks Inglismaal toimiva süsteemi. Riik annab noortele ülikooli õppemaksu tasumiseks õppelaenu, mille nad peavad tagasi maksma aga üksnes siis, kui tasuva (üle keskmise palgaga) töökoha leiavad. Selline lahendus ei erine tasuta kõrgharidusest kuigi palju, sest ülikooli astumisega ei kaasne noore jaoks endiselt mingit tõsisemat riski. Seame sinna juurde aga ühe lisaklausli: nõude, et neid lepinguid käendab ülikool, kes kohustub laenu ise tagasi maksma nendel juhtudel, kus lõpetanud seda madala palga tõttu tegema ei pea.

Selline leping paneb ülikoolile vastutuse pakutava hariduse eest: kui haridus osutub tööjõuturul konkurentsivõimetuks, kaasneb ülikoolile sellega rahaline kaotus.

Teoreetiliselt peaks ülikoolid seda tegema ka juba praeguse reformi järgi. Kuna riigi põhiline kriteerium õppekavade headuse hindamisel on aga nende läbivusprotsent, on praegu toimivas süsteemis lihtsam tudengite soovidele järele anda ning lasta neil õppida seda, mida nad soovivad, selle asemel, mida ühiskond tegelikult ootaks. Tagajärjena võib seega endiselt ennustada paljude «populaarsete» erialade ületootmist teiste, ühiskonnale olulisemate arvel. Käendamisnõude puhul oleks aga ülikool sunnitud läbi mõtlema küsimuse, milliseid lõpetajaid vajab tuleviku tööturg, ning tegema valikuid eelkõige just sellest lähtudes.

Hariduse kvaliteet tõuseks, sest ülikool oleks motiveeritud sellesse varasemast rohkem panustama. Kui praegu mõõdetakse ülikooli välja antud diplomite arvu järgi, siis pärast reformi loeks üksnes see, kui palju lõpetaja koos oma oskuste ja teadmistega tööturul väärt on. Tulemuseks oleks süsteem, kus õppejõu kvaliteedi indikaatoriks saab tema leebuse (s.o läbivusprotsendi) asemel hoopis tema nõudlikkus ja võime tagada õpetamise kvaliteet. Ühiskonnas tagaks see aga era- ja avaliku sektori stressirohkete ja keeruliste tööde jaoks paremini valmis olevad lõpetajad.

Samuti tagaks pakutud süsteem suurema efektiivsuse, kui panna hiljem tagasi maksta tulev summa sõltuvusse õpitud semestrite arvust. Sellisel juhul oleks tudeng, kes plaanib kõrgepalgalise töö leida, motiveeritud ülikooli võimalikult kiiresti lõpetama. Teiselt poolt oleks aga ülikool ise motiveeritud välja viskama need, kes õpinguid väga pikaks venitama hakkavad. Tulemuseks oleks nominaalajaga lõpetajate arvu märgatav kasv.

Samuti oleks süsteem ka väiksem koorem riigi niigi piiratud finantsressurssidele, sest hariduse eest täielikult tasumise asemel rahastaks riik seda peamiselt laenude kaudu, millega kaasneb tagasimaksmise kohustus. Seega oleks süsteem efektiivsem ka kulu/tulu analüüsi mõttes.

Tagasi üles