Äsja valminud esimeses laste hoolekannet analüüsivas auditis leidis riigikontroll, et üle 44 000 Eesti lapse – teisisõnu ligi viiendik – elab vallas või linnas, kus pole üldse lastekaitsetöötajat. Kui siia juurde arvata veel need lapsed, kelle kodulinnas või -vallas pole selliseid töötajaid piisavalt, saab kokku lausa neli viiendikku: enam kui 170 000 lapse jaoks ei ole mingit kindlust, et abi jõuab kohale õigel ajal.
Juhtkiri: lastekaitse olukord ei ole just roosiline
11. veebruar 2013, 00:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamikus omavalitsustes on palgal üks sotsiaalnõunik, kelle ülesanne on tegeleda kõigi abivajajatega: nii laste, vanade kui ka puudega inimestega. Sellise koormuse juures on ka väga raske töötajale ette heita, kui kõigile vajalikul määral tähelepanu ei jätku.
Ometi on majanduslangus mõjutanud eriti valusalt just lasterohkeid peresid, ja vajadus inimese järele, kes märkaks, kui lapsed abi vajavad, on pigem suurenenud kui kahanenud.
Sotsiaalametnikud ise võrdlevad oma tööd tulekustutamisega: jõutakse tegeleda vaid nendega, kes on ise abi saamiseks omavalitsuse poole pöördunud. Aga et pöördutakse sageli alles viimases hädas, tähendab see, et olukordi võib olla juba tunduvalt raskem lahendada. Probleem koondub küsimuse ümber, kas iga laps on piisavalt omavalitsuse pilgu all, et vajadusel abi ja kaitset pakkuda. Vastus ei ole aga rõõmustav.
Praegu ei ole seadusega kehtestatud, mitmel lapsel peaks üks lastekaitsja pilku peal hoidma. Ehkki on juttu olnud 1000–1300 lapsest, on neid tegelikkuses tunduvalt rohkem – näiteks Maardus peab linna ainuke lastekaitsetöötaja saama hakkama 2800 lapse murede avastamise ja lahendamisega.
Kui veidi järele mõelda, siis peaks olema selge, et seda ülesannet ei ole võimalik rahuldavalt täita. Ja mitte seepärast, et lastekaitsetöötaja teeks oma tööd halvasti, vaid seepärast, et lubamatult väike tähelepanu igale murega lapsele on sellesse töökoormusesse juba sisse kirjutatud. Kahju on siin vähemalt kolmepoolne: kannatavad nii lapsed, lastekaitsetöötaja arusaamad õigest töötegemise viisist kui ka omavalitsus ja riik tervikuna. Miinimumprogrammil töötav lastekaitsesüsteem näib eeldavat, et parem vähe kui üldse mitte – kuid sunnib selle mõtteviisiga töötajatele kaela ebarealistliku koormuse.
Nii ei ole väga üllatav, et riskirühmadesse kuuluvate laste üle ei peeta arvestust ega jõuta kirjutada kokkuvõtteid näiteks asenduskodus elavate laste eluolu ja arengu kohta.
Soovitused, mida riigikontroll sotsiaalministrile annab, on kindlasti vähemalt kaalumist väärt: lastekaitsetöötajate arvu kirjutamine seadusesse, olukord, kus iga laps oleks seotud kindla lastekaitsetöötajaga, ennetustöö juhendid, sotsiaalteenuste miinimumloetelu ja kvaliteedinõuded aitaksid kindlasti laste olukorda paremaks muuta.