/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Kuulake lapsi, sest laps on parim ekspert, kuidas on olla laps, räägib tänases Postimehe AKs Norra laste aseombudsman. Täiskasvanud arvavad, et teavad alati paremini, mis on lapsele hea, aga see ei ole nii, on üle 20 aasta laste õiguste eest seisnud norralane veendunud.
«No kuulge, laps on laps ja teda kuulama jäädes võiks kõik söögikorrad päevas koosneda vaid jäätisest ja friikartulitest!» vaidleb suur osa lapsevanemaid. Nemad seal heaoluühiskonnas võivad mängida lapse kuulamise mängu, meil pole selleks ei aega ega raha.
Ei nad kuula seal Norras ka sugugi oma lapsi nii palju, kui õigusvahemehe kontoris unistatakse. Lahkuläinud vanemad saavad kohtus õiguse jagada laps kaheks, mispeale pannakse laps kahe vanema vahet lakkamatult pikki vahemaid läbima, et ikka mõlemad täiskasvanud oma õiguse kätte saaksid. Miks ei võiks laps oma vanas kodus elada ning hoopis vanemad kahe nädala kaupa reisida, küsib Norra laste õiguste kaitsja. Miks arvatakse, et lapsele võib niisuguse koti otsas elu õlgadele laduda, kui täiskasvanud peavad seda enda jaoks mõeldamatuks?
Küsimus polegi, kuidas konkreetseid olukordi lahendada, küsimus on mõtteviisi muutmises, et alati oleks lahenduste keskmes laps, mitte täiskasvanud.
Või kuidas lahkasime Tõstamaa koolikiusu juhtu? Kuulasime õpetajat, kuidas temast õpilaste kiusu ohver sai. Loodetavasti kuulati koolis ja poiste kodudes ka ülbelt käitunud kõurikuid. Miks nad nii tegid? Mis neid niivõrd häirib, et nad muutuvad agressiivseks-mõnitavaks täiskasvanud õpetaja suhtes? Kui neid küsimusi mõista püüdes ei esita, pole võimalik ka olukorda muuta, et edaspidi õpetajad ja õpilased üheskoos rahumeelsemalt hakkama saaksid.
Last kuulata ei ole lihtne ja see nõuab täiskasvanult vähemalt tohutut empaatiavõimet, samas peab ta jääma ka vanemaks ja targemaks, suutma põhjusi ja tagajärgi analüüsida.
Läänemaal Lihulas õpetas niisuguseid pahasid poisse üks lasteaiakasvataja haridusega tark naine. Ta lasi poistel möllata, ta mängis teismelistega kui väikeste lastega, kuulas ja mõistis neid ning kõik need pahad poisid jõudsid põhikooli lõpuni. Lõpuaktusel juhtus aga midagi niisugust, mida selles koolis nähtud polnud – pikaks sirgunud paharetid kandsid oma õpetaja kogu koolipere aplausi saatel kätel aktusesaali.
Tee õnneliku lahenduseni ei ole kerge. Veel kümme aastat tagasi oldi Eesti ühiskonnas, ka koolides pigem tõrjuvad, kui mõni psühholoog või eripedagoog niisuguseid jutte rääkis. Aga võib-olla on üks põhjus, miks laste jutte kardetakse, seegi, et iga lapse taga on täiskasvanud ise oma probleemidega, millele suurel, oma emotsioone oskuslikult kontrollival lapsevanemal on ebamugav otsa vaadata.