Mihkel Mutt: rahvusriikide föderatsioon – rahvuste või föderatsioonita

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Euroopa ühinemine on olnud aeglane, aga siiski reaalne. Ja kui ei tule sõda ega muud katastroofi, siis see jätkubki vaevalises tempos. Ent forsseerida seda ka ei maksa, see peletab eemale sõbralikud euroskeptikud.

Euroopa Liit on eliidiprojekt, aga seda on olnud kõik poliitilised süsteemid. Enamik inimesi on neisse kaasatud usalduse kaudu (mida tänapäeval nimetatakse esindusdemokraatiaks). Samas peab eliit mainitud enamikku mõistma. Sellest oleneb, kui realistlikud on eliidi visioonid ühiskonna edendamiseks. «Sotsiaalinsenerid» läbi aegade on äpardunud, sest opereerisid oma õnnemudelites abstraktsioonide, mitte inimestega, kel on mälu, tunded ja eelarvamused. Või on nad arvanud, et inimese olemust saab suhteliselt kergesti muuta.

Neid asjaolusid tuleb arvestada ka uusaja rahvuste ja vastavate riikidega tegeldes. Kuigi ELi puhul on sõnades kogu aeg tunnistatud rahvuslike egode olemasolu ja nende takistavat mõju tihedamale liitumisele, jääb tunne, et praktikas seda ometi alahinnatakse. Euroskeptikute ja eurofiilide vahe näiksegi olevat selles, kui suurena ja millest koosnevana rahvuslikke egosid nähakse. Kui kiiresti ja kas üldse on võimalik neid ületada? Sellest johtuvad ka erinevad kujutlused koostöövõimalustest tuleviku Euroopas.

Tundub, et need, kes usuvad, et «igandeid» saab suhteliselt kergesti seljataha jätta, teevad panuse valgustuslikule ratsionalismile: kui eurooplased mõistavad föderalismi eeliseid, siis nad ka ühinevad. Sellepärast tuleb rohkem selgitustööd teha. Ometi võib paradoks olla selles, et liikmesriikides saadakse aru küll, et liitumise plussid kaaluvad miinused üles, aga ikkagi ei saa föderatsioonist asja.

«Rahvusriikide föderatsioon» kõlab hästi, ent kätkeb vastuolu. Meenub üks teine vormel: rahvuste õitsemine ja lähenemine sotsialismi tingimustes. Praktikas oli see muidugi absurdne. Tundub, et ka rahvusriikide föderatsioonis saab olla tegemist kas rahvusriikidega ilma rahvusriigi tunnusteta või siis üpris lõdva föderatsiooniga.

Sel puhul ei maksa unustada, et mõnes Euroopa riigis on taas päevakorral ühe või teise piirkonna eraldumine isegi veel nüüd, pärast sajanditepikkust ühis­eksistentsi, mille jooksul ometi on pidanud tunda andma paljud mahendavad ja ühtlustavad tegurid. Isegi kui Kataloonia ja Šotimaa (tõenäoselt) ei eraldu, signaliseerib see ometi, kui tugev on rahvuslus tänini.

Kuigi sõnades tunnistatakse USA kujunemise erandlikkust, jääb praegu vahel mulje, justkui arvataks, nagu oleks Euroopas siiski võimalik «Ameerikat teha». See on utoopia. Asi pole n-ö materjali erinevas kvaliteedis. Kui me võtame näiteks inglase, prantslase, sakslase, poolaka, kreeklase ja lätlase ning paneksime nad tühjale saarele, lisaks mõni juut, hiinlane ja mustanahaline, siis sünniks seal ka nüüd väike Ameerika.

Euroopast põgeneti toona üle ookeani siinsete seisuslike, usuliste, varanduslike, rahvuslike jt kammitsate ja eelarvamuste eest. Kuigi mõned neist (näiteks seisuslikud ja usulised) on peaaegu kadunud, on ülejäänud neljasaja aasta jooksul veelgi kivineda jõudnud. Ei, selleks et Euroopast saaks föderaalriik, tuleks selle elanikud kõige täiega üles tõsta ja mujal maha panna. Siinsete ajalooliste kulisside vahel jätkub vana kolkamäng.

Kasulik on Euroopas rohujuuretasandil ringi vaadata ja võrrelda loosungeid tegelikkusega. Üldjuhul valitseb riikide vahel tsiviliseeritud tolerants, ei enamat. See, et Prantsusmaa ja Saksamaa pole enam sõdinud, ei tähenda, et nad oleksid vennastunud. Nad on ikka väga erinevad. Euroopa kubiseb eelarvamustest (see puudutab ka suurt osa vastavate maade eliidist). Enamik rahvaid peab oma elulaadi kalliks ja haruldaseks (mille poole teised peaksid imetlevalt püüdlema).

Euroopa on vana ja selle varjud liiga pikad, et võiksid kaduda pelga kuuekümne aastaga. Ei maksa ülehinnata piiride avanemist, odavlende ja muud säärast, sest need ei puuduta kaugeltki ELi kodanike enamust. Suurem jagu elab oma kodus nagu muiste. Ja kui ameeriklane ütleb uhkusega, et ta on ameeriklane, siis eurooplase ühis­identiteet on sama hästi kui olematu. Need tõed on «ebateaduslikud», aga olulised.

Võimaliku föderatsiooni puhul ei ole tähtis, kas ühes «osariigis» on kanep või homoabielud lubatud, teises mitte. Küll aga pole (eriti suur)riigid nõus loovutama oma pädevusest olulisi asju. See, et kusagilt väljast otsustataks, kuidas riik peaks oma tulusid kasutama, on paljude jaoks täiesti vastuvõetamatu (nagu igale korralikule peremehele), ja nii see ka jääb. Kokku võib ja tuleb leppida põhimõtetes ja formaalsustes ning teha koostööd «servapidi» ja projektipõhiselt.

Võtame sõjanduse. NATO on sellepärast olnud suhteliselt edukas, et Ameerika oli selle juhtriik. «Suur vend» võttis väiksed nägelejad oma hõlma alla ja tema juuresolek hoidis nonde pinged maas. Ent nüüd on NATO tähtsus väiksem ja USA Euroopa kaitsmisest distantseerumas.

Isekeskis laabub Euroopa riikide militaarne koostöö vähem sujuvalt. Selle näiteks on ühiste kiirreageerimisjõudude loomise katse luhtumine. Ei lepi inglane ega prantslane iial sellega, et tema sõjajõud oleksid pidevalt ja tingimusteta juhitavad mingist häälteenamuse alusel tegutsevast staabist kusagilt väljastpoolt. Ärge mitte lootkegi! Kõik suurriigid jätavad tõenäoselt ka tulevikus endale õiguse mõnes aktsioonis mitte osaleda.

Projektipõhisus kehtib ka välispoliitikas. Suurriikidel on ristuvad «huvid», mis on küll kunagiste huvide kauged kajad (ja mida ülejäänud maailm vaatab peagi hämmeldunud muigega). See avaldub absoluutselt igal sammul – kui analüüsida poliitilise areeni žeste, formuleeringuid jms. (Kui tähtsana tundus näiteks äsja, et «inglisemeelne» Nigeeria otsustas Malis teha sõjalist koostööd Prantsuse vägedega!)

Mõnest riiklikust aspektist veel. Meile on öeldud, et olevat lapsik mõelda, justkui hakatakse meid tulevikus juhtima kusagilt Brüsselist. Kus sa sellega, me juhime end kõik ise ja üheskoos. Sest Euroopa Liit – see olemegi meie. Aga kas meile ei sisendatud üsna hiljuti, et «riik – see oleme meie»? Kõik kuuluvat riigile, st meile. Kuigi tegelikult kuulus kõik kommunistlikule «kirikule» ja selle ilmalikule käepikendusele.

Võtame demokraatliku süsteemi võimude lahususe. ELi seadusandlik võim peaks olema europarlament, täidesaatev võim komisjon ja Euroopa kohus ajab oma rida. Selles süsteemis ei ole kohta praegusele nõukogule, mis koosneb riigipeadest või valitsusjuhtidest. Ometi on sisuliselt just see kõige tähtsam, mida on selgelt näha viimaste aegade kriisiõhkkonnas. (Meenutame ka, et USA kubernerid ei moodusta omaette organit.)

Võiks öelda, et Euroopa Liit on valmis siis, kui nõukogu järele polegi enam vajadust, sest parlament ise väljendaks riikide ja rahvaste tegelikke huve. Säärase esinduse loomine on ülimalt keeruline. Ainult üks aspekt. Ennekõike oleks tarvis luua ühine üleeuroopaline poliitiline avalikkus. Sellega kaasneksid valimiskampaaniad, poliitikute debatid jms. Kuidas neid korraldada, mis keeles? On tõdetud, et kui poliitikute televäitlust tõlkida, muutub asi vaatajale ebahuvitavaks, sest pinge ja kirg lahtuvad. Pole vist riiki, kus juba praegu ei kaeveldaks, et poliitika on rahvast kaugel ja võõrandumas. Aga kui kaugel ja kui võõrandunud oleks veel uus ühine europoliitikailm?

Euroopa ühinemine on olnud aeglane, aga siiski reaalne. Ja on suur tõenäosus, et kui ei tule sõda ega muud katastroofi, siis see jätkubki vaevalises tempos, üle kivide ja kändude. Aga forsseerimine on mõttetu, sest see peletaks eemale sõbralikke ja tarku euroskeptikuid, kes on väärtuslikumad kui lehus euroutopistid. Võib ka oletada, et juba kolmesaja aasta pärast on rahvusriiklusel Euroopas natuke väiksem tähtsus kui täna.

P.S. Seoses Ühendkuningriigiga. On öeldud, et nende lahkumise järel kaotaks EL palju, aga Inglismaale endale oleks see suisa katastroof. Kui see nii ka oleks, siis ega Inglismaad tabav katastroof ei vähenda ikkagi seda kahju, mida Euroopa kannaks. Niigi on üks Euroopa paradokse, et – vastupidiselt unistusele – on siinsete riikide välispoliitiliste kapitalide summa liidetavatest väiksem.


3 mõtet

•    Euroskeptikute ja eurofiilide vahe näiksegi olevat selles, kui suurena ja millest koosnevana rahvuslikke egosid nähakse. Kui kiiresti ja kas üldse on võimalik neid ületada? Sellest johtuvad ka erinevad kujutlused koostöövõimalustest tuleviku Euroopas.

•    Euroopa on vana ja selle varjud liiga pikad, et võiksid kaduda pelga kuuekümne aastaga. Ei maksa ülehinnata piiride avanemist, odavlende ja muud säärast, sest need ei puuduta kaugeltki ELi kodanike enamust. Suurem jagu elab oma kodus nagu muiste.

•    Ei lepi inglane ega prantslane iial sellega, et tema sõjajõud oleksid pidevalt ja tingimusteta juhitavad mingist häälteenamuse alusel tegutsevast staabist kusagilt väljastpoolt. Ärge mitte lootkegi! Kõik suurriigid jätavad tõenäoselt ka tulevikus endale õiguse mõnes aktsioonis mitte osaleda.