Eilsel Euroopa Parlamendi eelarvearutelul tegi Briti konservatiiv Martin Callanan kolleegide ees teravmeelse tähelepaneku: «Paljud teist on täna hommikul öelnud, et sellest tuleb kasvu-eelarve, ning ma usun, et nii ongi – kui sa juhtud olema Prantsuse lehm.»
Remark võtab kokku debati tuuma, millega täna ja homme ristavad Brüsselis sarvi ELi juhid. Majanduskasv on praegu Euroopa A ja O. ELi 2014.–2020. aasta eelarve ei saa sellest üle ega ümber – vaadake, mis toimub Kreekas, Hispaanias, Portugalis, Itaalias või Prantsusmaal. Kasvu vastu pole midagi Saksamaal. Kasvu vastu ei saa kellelgi midagi olla. Küsimus on kasvu hinnas.
Eelarvedebatti võib vaadata kui katset kolmnurgast rõngas teha. Kasvul on kaks piiravat kaalutlust: kasinus ja tulevik. «Kasv!» jääb populistlikuks loosungiks seni, kuni ei seletata, kust raha tuleb ja kuidas sellega väetatakse tulevikku.
Prantsusmaa president François Hollande, kelle põllumeeste taga seisavad eespool osatatud lehmad, on kahtlaselt lähedal kolmnurga populistlikule tipule. Üleeile Euroopa Parlamendis ütles ta, et on nõus säästma, aga mitte «majandust nõrgendades». Prantsusmaa suur põllumajandussektor elab suuresti eurotoetustest, samas kui ülejäänud majandus ei hiilga konkurentsivõimega. Sellise majanduse tugevana hoidmine maksab raha.
Viimast ei taha kulutada ELi suuremad pealemaksjad: Saksamaa, Holland, Rootsi, Suurbritannia. Saksamaa oma struktuurilise Ida-Saksa probleemiga (suurfarmid jms) ei ole teatud mõttes Prantsusmaast üleliia kaugel, kuid kaldub loomult kasinusse. Eriti kui nii hoitakse laua taga Suurbritannia, mis ähvardab kärpeid nõudes ukse tagantkätt kinni lüüa.
Eesti huvid peaksid meie sihiseadmistele vastavalt käima käsikäes Põhja-Euroopaga. Koos teiste väikeste, ratsionaalsete ja tulevikku vaatavate riikidega peaksime nõudma, et eelarve panustaks teadusele, targale infrastruktuurile, ettevõtlusele. Teisisõnu 21. sajandile.
Põllumajandusministril on õigus (kui ka mitte teoloogilises plaanis), et otsetoetused on saatanast. Aga astugem siis saatanale vastu. Meie huvides on Brüsselis nõuda mõistlikku eelarvet, mitte dotatsioone teiste riikide maksumaksjatelt. Meie huvides pole mehkeldamine nendega, kes nõuavad vööd pingutavatelt doonorriikidelt 1950. või 1990. aastate eelarveid. Seda enam, et nagunii saame lõpuks enam-vähem sama diili.
Vähemalt saaks peaminister nii Brüsselis näidata Eesti tõelist palet. Elame vaid korra. Õige hõlma ei hakka keegi. Vastupidi, võib loota, et õiget pannakse tähele. Tänapäeva ELis ei tohiks see väga keeruline olla.