Indrek Leppik: kas kõrgeim kohus eksis?

Indrek Leppik
, vandeadvokaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Leppik
Indrek Leppik Foto: Peeter Langovits

Kas riigikohtu üldkogu otsus VEB fondi asjas oli õigusemõistmine või ringkaitse, küsib vaidluses VEB fondi sertifikaadiomanikke esindanud vandeadvokaat Indrek Leppik.

Hiljuti tõi Eesti Pank avalikkuse ette VEB fondiga seotud kuritarvitused. Mul on hea meel ja see annab tunnistust, et Eestis on põhiseaduslik institutsioon, mis on võimeline puhastuma. Ardo Hanssoni ja Eesti Panga mainet tõstab selline tegu jõuliselt. See institutsioon on liikunud aususe ja avatuse osas täiesti uuele tasandile.

Tore oli pärast seda lugeda Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeli siirast reaktsiooni arvamusloos «Kurat küll». Ajakirjanik väljendas vahetut pahameelt seoses pikaajaliselt toiminud jõulise ringkaitsega ja probleemi eitamisega. Tõepoolest, tippametnikud on VEB fondi teemat jõuga maha surunud ja keerulise asja juures on ka raske pahaks panna, et seda ei ole suudetud varem pimedusest päevavalgele tirida. Värvika loo rääkisid 2004. aastal justiitsministeeriumi ametnikud, kes kohtuvaidlusele eelnenud menetluses hämmeldust väljendasid, et Eesti Pank oli ilmunud sertifikaadiomanike nõuetega seoses korraldatud teabevahetusele esindatuna kahe vandeadvokaadiga. Oli, mida varjata, ja seda tehti innukalt.

Kas selle sama teemaga seoses on veel kitsaskohti? Tahan juhtida tähelepanu ühele tahule VEB fondi saagas. Nimelt riigikohtu üldkogu VEB fondi asjas tehtud otsusele, täpsemalt selle kvaliteedile. Otsusele andsid kaheksateistkümnest asja arutamisel osalenud kohtunikust poolthääle kaksteist, kuus jäid eriarvamusele.

Aktsepteerin täielikult riigikohtu otsust. See on vaidluses osalenud ettevõtjatele siduv. Probleem on selles, et nüüdseks on Eestis kaks kehtivat, teineteist välistavat kohtuotsust. Tallinna ringkonnakohtu varasem jõustunud otsus ütleb, et riik vastutab ja peab leidma ebaõnnestunult tegutsenud fondi asemele uue lahenduse, mis tagab reaalse sertifikaadiomanike õiguste kaitse. Riigikohtu otsus aga selgitab, et riigil puudub igasugune vastutus ja VEB fondi likvideerimisega on varasem kohtuotsus täidetud. Esimene lahend kohustas riiki otsustama sertifikaatide kompenseerimise.

Teine, riigikohtu üldkogu otsus on põhjendustega, mis välistanuks kaebajate nõude rahuldamise eelnevas nende kasuks lõppenud kohtumenetluses. Sellise üllatusliku lõppjärelduse osas kaebajad riigikohtu menetluses oma arvamust väljendada ei saanud, kuigi menetlusseadus seda nõuab ja riigikohus on sellist rikkumist korduvalt madalama astme kohtutele ette heitnud.

Küsitavusi on üldkogu otsuses veel ridamisi. Kohtul on kohustus otsuses vastata menetlusosalise argumentidele või põhjendada, miks need asjakohased ei ole. Üldkogu otsus on selles osas jahmatav. Tippkohtunikest koosnev koosseis on jätnud täielikult põhjendustes puudutamata kaebajate kaalukaimad argumendid.

Nüüd siis täpsemalt. Meenutuseks. Viis VEB fondi sertifikaadiomanikku saavutasid 22.10.2010 Tallinna ringkonnakohtus riigi vastu võidu ja riigikohtu halduskolleegiumi 1.02.2011 määrusega keelduti valitsuse, Eesti Panga ja sihtasutuse VEB kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Otsus jõustus ja sellega kohustati Eesti Vabariiki otsustama riikliku VEB fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus.

Kohtumenetluses kehtib põhimõte, et samade poolte vahel läbitud vaidluses tuvastatud asjaolud on siduvad ehk siis lihtsamalt öeldes, samade isikute vahel selgeks vaieldut enam ei arutata. Tallinna ringkonnakohtu otsuse punktis 17 selgitas kohus, et 1993. aastal VEB fondi luues oli Eesti Vabariik ebastabiilse majandusega riik, mistõttu oli riigi huvi suunatud pangandussektori ja kogu majanduse tugevdamisele.

Kohus hindas, kas olukorras, kus riik viis Eesti ettevõtjate nõuded toonase Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga vastu VEB fondi, vastutab riik ka sel moel, et peab fondi tegevuse nurjumisel otsima uusi võimalusi sertifikaatide omanike varaliste õiguste kaitsmiseks. Ringkonnakohus otsustas (otsuse p 19 viimane lõik), et sekkudes avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võtab riik endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest.

Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud riikliku VEB fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uusi alternatiivseid lahendusi.

Sellele järgnes 29.09.2011 peaministri esinemine valitsuse pressikonverentsil, kus ta teatas üllatuslikult, et riigil pole mingeid kohustusi VEB fondi sertifikaadiomanike ees. Samasisuline eelnõu saadeti valitsusest parlamendile menetlemiseks. Edasi võttis riigikogu 15.02.2012 vastu otsuse ringkonnakohtu otsuse täitmiseks, kus leiti, et Eesti Vabariigil puuduvad kohustused sertifikaadiomanike ees ja sertifikaadiomanikud saavad hüvitise üksnes varatu VEB fondi vara müügist laekuvast. Vaidlus ringkonnakohtu otsuse täitmise kohasusest jõudis riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lauale ja asi anti otsustamiseks üldkogule.

Riigikohtu üldkogu leidis erinevalt varem jõustunud Tallinna ringkonnakohtu otsusest, et sertifikaatidest ei tulenenud nõudeõigust kellegi teise vastu peale VEB fondi (otsuse p 37). Üldkogu tuvastas, et sertifikaatidega tagatud nõuete all pidasid ringkonnakohus ja riigikogu silmas sertifikaadist kui väärtpaberist tulenevat tingimuslikku varalist nõuet, ning järeldas, et tegelikult määrati riigikogu 15.02.2012 otsusega hüvitis õiguse eest saada osa VEB fondi varast.

Hüvitist ei määratud riigi õiguspärase ega õigusvastase tegevuse ega tegevusetuse, samuti võimaliku sundvõõrandamise ega alusetu rikastumise eest VEB fondi asutamise ja tegevuse korraldamise tõttu (otsuse p 42). Mis alusel jõuti selliste järeldusteni, kui need teemad olid juba kord seitse aastat kestnud ja jõustunud otsusega kohtumenetluse käigus selgeks vaieldud? Kusjuures kaebajad esitasid riigikohtule menetlusdokumendis eraldiseisva peatükina analüüsi, et varem jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ei ole võimalik üldkogu poolt läbivaadatud asjas vaidlustada.

Kaebajad tõid võrdse kohtlemise aspektist välja asjaolu, et riik on juba kord ostnud Põhja-Eesti Aktsiapangalt VEB fondi sertifikaate, mille eest on tasutud sertifikaadi nominaalväärtusele vastavas summas riigi võlakirjadega. Üldkogu otsuses selle kohta analüüsi või selgitusi ei leia.

Kaebajad esitasid eraldi peatüki selgitustega, et Eesti Pank on aktiivselt kaasa aidanud 32 miljoni dollari Venemaalt kättesaamisele. Seda kinnitasid VEB fondi likvideerija poolt riigikohtule saadetud ja meediaski laialdast kajastamist leidnud andmed, mida täiendavalt tuvastas hiljutine Eesti Panga audit. Kaebajad põhjendasid, et võrdse kohtlemise aspektist pidanuks seda arvestama kompenseerimisel, kuna sertifikaadi tingimuste kohaselt tulnuks saadud raha jagada kõigi sertifikaadiomanike vahel.

Üldkogu ei ole seda otsuse põhjendustes üldse puudutanud. Isegi vaatamata sellele, et eriarvamusele jäänud riigikohtunikud sellele tähelepanu juhtisid.

Ühe riigikohtu menetluses osalenud kaebaja õiguseellane oli Vene äriühing, kelle nõude suuruse kohta esitati andmed selles samas kurikuulsas 32 miljoni dollari kirjas, mille Eesti Pank 05.04.1995 Venemaale saatis. Samal ajal kui TSL International, kelle nõude suurust võltsiti, sai Venemaalt kogu raha kätte, ei saanud kaebaja, kelle äriühingu nimi ja nõude suurus seisis samas kirjas, pennigi.

Selgitasime riigikohtule, et see isik pidanuks üksnes sel põhjusel raha tagasi saama. Üldkogu otsus vaikib sellest üliolulisest argumendist. Huvitav oleks teada, kes selle raha välja võttis?

Seda loetelu võiks paraku veel jätkata.

Eriti tundlikud on sellised vastuseta jäänud vaidlusteemad seetõttu, et riigikogu otsuste peale toimub kaebuse esitamine otse riigikohtule ja lahendi suhtes puuduvad siseriiklikult igasugused edasised kaebevõimalused, mis on omakorda küsitav põhiseadusega vastavuse aspektist (õigus kaevata enda kohta tehtud kohtuotsusele). Sertifikaadiomanikud on praegu seisus, kus Eesti riik on võtnud neilt nõuded siinsete kommertspankade vastu, asunud tegutsema nõuete rahuldamise nimel, kuid seejärel on nii täitev-, seadusandliku- kui kohtuvõimu poolt sertifikaadiomanikele lõplikult trääsa näidatud.

Õigusteadlased ja juristid arutlevad tihti. Peavad vaidlusi ka kohtuotsuste motiivide üle. Sellised väitlused peavadki õigusriigis toimuma. See kaasus vääriks laiapõhjalist arutelu. Kas riigikohus on eksinud? Kuidas suhtuda sellesse, et Eestis on nüüd jõus kaks teineteist välistavat kohtuotsust? Kas äkki on nende nimekate inimeste huvides, keda meedia hetkel VEB fondiga seotud kuritarvituste tõttu sakutab, õigusemõistmise nupp lihtsalt välja lülitatud ja asutud ringkaitsesse? Kas ringkaitse või õigusemõistmine?

Vastust oleks tarvis kohe, vähem kasu oleks sellest, kui pikalt ajaliselt distantsilt mõni ajalehe peatoimetaja või ajaloolane pealkirjastab emotsionaalse loo «Kurat küll».

Autor on advokaadibüroo Glimstedt partner.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles