Keskerakonna aseesimehel ja riigikogu liikmel Kadri Simsonil on ilmselt õigus, kui ta nimetab oma erakonnakaaslasest kolleegi Yana Toomi sõnumitoojaks. Kuid Toomi sõnum Venemaa meediakanali Russki Reportjor usutluses ei väljendu niivõrd rahvastikuprotsessides, millele juttu nüüd kärmesti taandada tahetakse, kuivõrd üldisemas hoiakus, et iseseisev Eesti riik on ajalooline farss, mis pigem varem kui hiljem lõpeb eesriide sahinaga.
Laupäevases rahvusringhäälingu uudistesaates «Aktuaalne kaamera» kinnitas ka Toom, et teda intervjueerinud Vene ajakirjanikele tal etteheiteid ei ole. Kuid nii nagu igal inimesel on õigus vabas Eestis vabalt arvamust avaldada, nii on avalikkusel õigus küsida, kas Keskerakonnas on ka usk Eesti riiki saanud igaühe südametunnistuse asjaks, nagu seda väljendas erakonna esimees Euroopa Liidu puhul! Seda oleks vaja teada nii valijal kui võimalikel tulevastel poliitilistel partneritel.
Üks asi on muretseda eestlaste, venelaste, ukrainlaste ja kõigi teiste oleviku ja tuleviku pärast Eestis. Suurenev väljaränne, vähene sündimus ja igapäevased sotsiaalsed mured – kõik need on akuutsed küsimused, millele lahenduste otsimist me poliitikuilt ootamegi. Kuid hoopis teine asi on asetada probleemid teadlikult nõrgima väljasuremise konteksti. Kui see ei ole rahvustevahelise vaenu külvamine, siis mis see on?
Aastaid ametliku Venemaa aetud vähemusrahvuste diskrimineerimise müüti üritatakse siin sulatada kokku eestlaste kohati masohhistliku enesehaletsusega. Nende seas, kes kõigis hädades süüdistavad Eesti riiki (samamoodi nagu omal ajal kiruti Nõukogude Liitu: et miks riik midagi ei tee), on hämmastav osa inimestel, kelle meelest vene rahvusest vähemust taga kiusatakse.
Vene kogukond Eestis on paari viimase aastakümnega teinud läbi märkimisväärse arengu, kuid need, kes kuldsete tähtedega «tõde» kirjutavad, ei pane tähele või õigupoolest ei taha tähele panna asju, mis eri rahvusi Eesti riigis liidab. Selmet näha, kuidas siinsete venelaste seast kasvanud muusikud, tippsportlased, teadlased, aga ka uue põlvkonna venekeelsed (ja eestimeelsed) poliitikud aitavad luua üha laiemat ühtset avalikku ruumi, püütakse luua vastandusi ja kruvida pingeid. Demagoogitseda ja sildistada neid venelasi, kes Eesti nimel tegutsevad.
Sõnumitooja kuulutuse peale ei maksaks isikut arvestades praegusel juhul eriliselt erutuda, küll aga tuleks tema positsiooni silmas pidades seda teadvustada. Esmajoones võiksid seda teha need poliitilised jõud, kes mullustes streikides ja meeleavaldustes ning «Harta 12s» väljendunud rahulolematuse laineharjal endale tulevikuks koostööpartnereid otsivad.