Kaarel Tarand: need pikakoivalised valed

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand arutleb kultuurilehes Sirp selle üle, et miks Eesti poliitilisel eliidil on nii palju probleeme valetamisega.

Peatoimetaja Kalle Muuli on viimastel kuudel meedias kõige järjekindlamalt osutanud asjaolule, et kõik Eesti poliitilised skandaalid (mis ei ole küll tingimata ühesuguse lahenduskäiguga) on olnud valetamise skandaalid. Täpsemalt, lahendus saabub siis, kui leiab tõestamist valetamine.

Vaevalt võis aga temagi ennustada, et enne kui jõuluküünla sulavaha kuuseoksalt põrandani tilkuda jõuab, on Eesti poliitilisel eliidil juba uued ja lõppenud aasta omadest hullemad mured kaelas. Sellised, mis valetamis­äri (ja seda tasakaalustava paljastusäri) enne­olematus ilus õitsema löövad.

Miks nii, sellel on rida põhjusi. Üks ja ehk tähtsaimgi on see, et probleemide, väärkäitumise ja muude pattude avalikkusele esitaja ja teema päevakorras hoidja on ajakirjandus. Hoolimata sellest, et Eestis on ajakirjanikel globaalses võrdluspildis ülihea juurdepääs ametlikele dokumentidele, kõigele, mida nimetatakse avalikuks teabeks, ei suuda ajakirjanikud poliitikute ja erakondade sohitegusid nii-öelda kohtukõlbulikult tõestada. Juhul muidugi, kui kuskil ametkonnas tublit vile­puhujat ei leidu.

Nii keskendubki ajakirjandus, kui patune juba kord sihikul ning ajakirjanik kodaniku ja erapooletu uurijana sisemiselt poliitiku süüs veendunud, poliitiku karistamisele selle abil, et tabab ta valetamiselt. See pole lihtne, sest statistiliselt väidetakse poliitikute hulgas leiduvat keskmisest enam psühhopaate ning psühhopaadid kipuvad omakorda olema keskmisest edukamad valetajad. Esimese etapi ses meetodis on Hans H. Luik ristinud meediapeksuks. Mõnikord on see küllap osaks saanud ka süütutele, kuid valdavalt läheb siiski asja ette. Meediapeksu järel võivad nahutatud isikud siiski ametisse edasi jääda. See on pool teed, teatakse toimetustes hästi. Ja sarnaselt Kochi kepikesega, mille pooliku ravi tagajärjeks on vaid haiguse tekitajate resistentsuse süvenemine, kipub meedias ainult ajutiselt häbimärgistatu oma nurjatusi kordama, sest väärilise hinna eest on iga sõim talutav.

Valelikkus on iga poliitiku pehme kõhualune (mida nägi Bilbo Baggins kullahunnikul püherdavat Smaugi uurides ja millega see lõppes?). Eks räägi nad ju ise, et usaldus olla poliitiku/erakonna tähtsaim kapital. Ja valdavalt on valetav osa Eesti poliitikutest siiski valetamises kehvake, vaid mõne üksiku nn suurmeistri kohta võiks kasutada tiitlit «usaldusväärne valetaja». Sellega tähistagem inimest, kelle puhul võib kindel olla, et kui ta suu lahti teeb, siis hakkab ta erandita valama suust valekastet, nii et metsad on vait. Sellise isiku tunneb ära sõna «tõde» tavalisest hoopis tihedama kasutamise järgi. Pealkirjades, kõnedes. Umbes nii, et «tõde Otepää põllumajanduse kohta ongi see, et kaunite kuplite varjus pääsevad isegi sealsete farmide lihttöölised-traktoristid puutumatult valitsuse rahvavaenulikust poliitikast ning suudavad ausa töö ja tsentristliku/liberaal­se maailmavaate peale rajada sedavõrd kenad sissetuleku vood, et meie kassasse mõnesaja tuhande sularaha toomine ei valmista neile vähimatki raskust».

Elektoraati ajab alatihti närvi see, et mõned paremad valetajad aastaid justkui karistamatult oma ametipostidel saavad mõnuleda ning rahvatarkus vale lühikeste jalgade kohta üldse ei paista kehtivat. Nii paraku, et tihedalt isiklikes ja emotsionaalsetes suhetes tegutsenud külaühiskonna kõik reeglid postindustriaalses liikumisvabaduses, multiidentiteedis ja anonüümsuses täie ulatusega ei kehti. Tähendab, vale jalad võivad olla kasvanud ajas justkui pikemaks. Kuid jalad on olemas ning kui on jalad, siis kuskil on ka nende jaoks Kääpa jõgi ja ärasõnutud mõõk. Ning mida üldse loeb jalgade pikkus, kui Risitkivi järgi kõigi teede pikkus ajas on võrdne?

Muistse ja tänapäevase vale põhiline vahe paistab olevat see, et ka eluks ajaks oma külla naelutatud pärisorise talupoja geniaalseim vale ei ületanud valla piire muu kui rahvaluulena, tänapäevases kõik-on-kõigega-seotud maailmas aga vallandab keskmise mehe väiksemat sorti valegi ettearvamatu ülemaalise või rahvusvahelise ahelreaktsiooni, ameti- või võimukandja tasandist rääkimatagi. Põhimõtteliselt on meie praeguseks veel lõpuni selgitamata, kuid võimalike kuritegudena ammu aegunud küsimused määranud Eesti olud kindlaks mitmeks aastaks ette, kui mitte aastakümneteks. Meil ei pruugi küll veel olla vähimatki aimu selle osas, kes võiks saada Eesti Vabariigi presidendiks aastal 2016, kuid esimene kanne aegumatusse nimekirja «kes kindlasti presidendiks ei saa» on jaanuaris 2013 kustutamatu tindiga tehtud. Ja edasi, kui X ei saa presidendiks, siis ei saa ka Y saada näiteks kõrgeimaks euroametnikuks, kelle riik Brüsselisse lähetab. Ja kui Y ei pääse Belgia parkettide pääle, ei saa Z ja Q enam isegi unes näha peaministri või erakonna esimehe krokodillinahkset portfelli – ja kaob elu mõte. Ahelreaktsioon on peatamatu ning ülalt alanud häving jõuab üsna kiiresti paratamatult esimestest ka erakonna alfabeetilises järjekorras viimasteni, näiteks vahvate sõdurite Üti, Yuzefovichi, Yorki ja Yakupovani (30. I 2013 seisuga).

Valvas kodanik küsib siinkohal, et ega selline areng Eesti iseseisvusele ometi ohtlik ole? Teate küll ju – ebastabiilsus, lehmakauplemine, paadikõigutamine, kõva käe ihaluseni viiv lõputu riidlemine ja demokraatia hukk. Ei midagi sellist! Kui kaardimajade ehitajate konstruktsioonid kokku kukuvad, pole selles põhikooli füüsikatundides käinutele midagi ootamatut. Küll on füüsikadoktoritele visanud kinda perekond Pentus-Rosimannus, keda ilmselt esimesena Eestis on tabanud singulaarsus, vaata seda siis riigikogu või Autorollo poole pealt. See on ka loomulik, kust see inimmõistusest kauge kaarega üle käiv tehisintellekt ikka peaks alustama, kui mitte riigi parimatest perekondadest? Mismoodi juhivad inimeste valetamist juhitavatest targemad masinad, näitab aeg. Ja see aeg on kiir’ küll tulema.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles