Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Demokraatia lahkumine oma kodumaalt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Urve Eslas

Meediakorporatsioonid, pangad ja suurettevõtted ning parteid moodustavad Kreekas omaette ökosüsteemi, kus vahetuskaubaks on võim ja raha. Kõiki otsuseid on tehtud ja tehakse just selle süsteemi huve silmas pidades. Ent kanal – Euroopa abiraha –, mille ümber see süsteem on kasvanud, kuivab. Nüüd pigistatakse maksudega neid, kes süsteemist väljas – keskklassi ja väikeettevõtjaid.

Politseibuss Syntagma väljaku lähedal. Käimas on reid immigrantide tabamiseks. | FOTO: Urve Eslas
Kinnivõetud immigrandid ja nende kaitseks kõnelema tulnud aktivistid Omonia väljaku lähedal. | FOTO: Urve Eslas
Üks paljudest kodututest Omonia väljaku lähedal. | FOTO: Urve Eslas
Aison töötab lihaturul müüjana. Kaupa on, kuid ostjaid napib – hinnad on liiga kõrged. | FOTO: Urve Eslas

Demokraatia ja loogika olid ühed esimestest, kes oma sünnimaalt jalga lasid,» ­resümeerib kreeklane Philippos ­Agoraa kõrval välikohvikus vestluse, millest võtsid häälekalt osa kõik kuuldekauguses olijad.

Philippos on ettekandja. Kliente on vähe ja tal on aega juttu ajada. Kolmandat päeva ei tööta streigi tõttu metroo, nüüd lõpetasid sõitmise ka bussid. Kella seitsmest on kesklinn juba pime ja vaikne, ainult valgustatud Akropol paistab üle linna ja tänavakohvikutes lauldakse.

Kõrvallauas istub Janis, ta on riigi heaks töötanud pensionär. Kreeka pensionid võivad erineda mitukümmend korda, ulatudes paarisajast eurost mitme tuhandeni. «Riigi heaks töötanud pensionär» tähendab, et tema pension on ka pärast kärpeid tuhandeid eurosid. Täpset summat ta ei ütle. Tema kaaslane on keskealine naine, kes tahab saada näitlejaks. Mees, too pensionär, oli talle lubanud kohta teatris, ainult et ta peab enne laulma õppima. Mees maksab kinni ka naaberlaudade arved. Tal on lahke käsi.

Kodutu läheb mööda, tekk kaenlas, viipab kohvikupidajale ja keerab end naabermaja trepile magama. Hiljem, kui kohvik uksed kinni paneb, viib omanik talle trepile süüa.

«Mul on küüüülm, tule ja soojenda mind, muidu ma muutun kiviks,» hakkab üks naine paar lauda edasi järsku laulma. Kikkhabemega mees, kes enne Kreeka valitsuse poliitika maa põhja kirus, tõmbab tooli alt pilli ja mõne aja pärast laulab seesama seltskond, kes enne tuliselt Kreeka probleeme arutas, kurbi laule sellest, kuidas armastatu ta maha jättis.

Kreeka kohta ei saa rääkida ühte lugu. Sinna kriisi kajastama sõitnud ajakirjanikud valivad kas «parasiteeriva, laisa ja korrumpeerunud» või «kannatava, tööka, kuid vaese» Kreeka loo. Mäletate seda võrdlust, mis Kreeka ja Eesti kohta Facebookis ringles: tohutud pensionid ja suured palgad meie omadega võrreldes. See on tõsi – ja ei ole ka.

Ühelt poolt on Kreekas Euroopa mõistes üsna tavatu korruptsioon. Palkade ja pensionide erinevused on tohutud. Samas on palku ja pensione kärbitud kuni poole võrra. Viiendik inimestest on tööta. Elamiskulud on poole võrra kasvanud. Uued maksud, mis on vahel suuremad kui inimese sisstulek ja mille arved laekuvad koos elektriarvega – kui ei maksa, lülitatakse välja ka elekter. Epideemiad: malaaria, tuberkuloos, HIV. Haiglad ei vaktsineeri enam vastsündinuid, sest raha ei ole, samas toovad Kreeka kaudu Euroopa Liitu tulvavad immigrandid, kellega riik toime ei tule, kaasa haigused, kuritegevuse ja kasvavad kulud.

Raevus kreeklased ja ultraparempoolne erakond Kuldne Koidik eesotsas 18 parlamendiliikmega valavad oma viha sisserännanute peale. Peksa võid Ateena kesklinnas saada ainult selle eest, et ei näe eurooplase moodi välja. See, et vägivalla taga on sageli parlamendierakond – see ei ole erakond, vaid kuritegelik organisatsioon, ütleb pagulastega tegelev jurist Electra Koutra –, ei ole kuulujutt või üks vandenõuteooriatest, vaid Kuldne Koidik ise esitab meedias muulastevastast vägivalda kui oma töövõitu: kui valitsus midagi ei tee, siis vähemalt meie täidame oma kohust. Selle nädala jooksul, mil ma Kreekas olin, tapeti kaks immigranti ja valdavalt Kuldset Koidikut toetavate politseinike reidid sisserännanute püüdmiseks on iganädalased sündmused, mille ajal on targem fotoaparaat taskus hoida.

Teisel pool on oma igapäevast elu elav Kreeka – inimesed, kes teevad 12 ja enam tundi päevas tööd, et hakkama saada ja kõige juures inimesteks jääda. Paljud neist elavad ka praegu veel väga hästi, teenides lihtsa ettekandjatööga paar tuhat eurot kuus, suurärimeestest ja poliitikutest rääkimata. Paljud aga peavad kogu pere peale hakkama saama mõnesaja euroga. Hinnad on kallimad kui Eestis.

Kreekas on kõik erinevused nii suured, et Kreeka kaks nägu ei taha enam üheks kokku sulada.

See on seepärast, et Kreekas ei ole põhimõtteliselt enam keskklassi, ütleb Menelaos Tzafalias. Ta on ajakirjanik, BBC Kreeka korrespondent, kes teeb aeg-ajalt lugusid ka Al Jazeerale. Ta on vabakutseline, sest ajakirjandus on Kreekas osa patukolmnurgast: meediakorporatsioonid, pangad ja suurettevõtted ning parteid moodustavad koos omaette eksisteeriva ökosüsteemi, kus vahetuskaubaks on võim ja raha.

Opositsioonierakonna SYRIZA Euroopa-asjadega tegelev poliitik Yiannis Bournous, kelle kontor asub hüljatud ja räämas hostelit meenutavas Ateena kesklinnahoones, kinnitab, et patukolmnurk on Kreeka toimimise ökosüsteem, mis on ehitatud vastastikku kasulikele suhetele ja eurofondide rahale: «Näiteks on meil siin üks suure Kreeka ehitusfirma omanik samal ajal ka erapanga suuromanik ja ühtlasi osanik suurimas TV-kanalis. Just mõned päevad tagasi oli toosama kõrvuni võlgades telekanal saanud 89 miljonit eurot lisalaenu, ja seda ajal, mil kellelegi laenu ei anta, eriti mitte nii sügaval võlgades ettevõttele! See on süsteem, mis isegi kriisi ajal on toiminud väga hästi.»

Kõik riiklikud otsused tehakse ökosüsteemisiseste suhete kaudu ja selle ökosüsteemi huvides. Ent väiksed ja keskmised ettevõtted, mis peaks moodustama ühiskonna selgrooks oleva keskklassi, on sellest ökosüsteemis väljas ja neid pigistatakse igast küljest. Menelaos toob näite ühest hiljutisest muudatusest seadustikus: kuna ülikoolile oli hädasti vaja investeeringuid, teisisõnu riigilt lisaraha, oli vaja luua uus õppetool, mis toetaks näiliselt ettevõtluse arendamist, nii hakati koolitama turismimänedžere.

Mida aga teha sadade turismimänedžeridega? Et luua neile ühiskonnas nõudlus, võtsid poliitikud kibekiiresti vastu seaduse, mis keelas pidada turismifirmat, kui selle juhiks pole turismimänedžeri diplomiga töötaja. Meediaväljaanded kirjutasid kuude kaupa viletsalt juhitud turismifirmadest, mis on üks Kreeka majanduse allakäigu põhjuseid, ja voilà! – ühiskond oli valmis tervitama uut moodi juhitud turismitööstust.

Ainukesed, kes sellest kaotasid, olid turismifirmad ise. Kiire hinnatõusu tõttu kõvasti nigelamaks jäänud turistide voolu ja kasvanud maksude tõttu niigi raskustesse sattunud ettevõtted ei jõudnud kõrget palka nõudvaid mänedžere palgata. Suur osa pani uksed kinni, osa tegutseb poollegaalselt edasi.

Selle taga, et avalik arvamus on kui vaha erakondade-pankade-suurettevõtete käes, on meediaväljaannete nigel positsioon. Ühelt poolt on nad ärihuvide kaudu ökosüsteemiga seotud, aga teisalt pole neist pea kellelgi tegevusluba ja neid pole võimalik ka hankida. Seega sõltub nende olemasolu peamiselt sellest, kas poliitilised huvigrupid otsustavad nad sulgeda või mitte.

Kõlab taas nagu üks vandenõuteooriatest, kuid samasuguse loo rääkis ka Yiannis Bournous. Sama ökosüsteem töötas ka riigimaanteede erastamisel. Erastamisele eelnes mitu talve väldanud meediakampaania, kus väljaanded nõudsid viletsatele teeoludele viidates teede erakätesse andmist. Suurettevõte sai teed ja nendelt tollimaksuna kasseeritava raha ilma kohustuseta seda teede remontimiseks kulutada, erakond said vajaliku rahalise toetuse, erapank sai kasuliku lepingud. Kaotasid Kreeka inimesed, kes peavad teede kasutamise eest maksma, kuid teeolud sellest ei parane.

«See on uskumatu riik, kus juba ammu ei tehtud otsuseid selle järgi, milline idee võiks toetust saada, vaid kuidas seda enda huvides ära kasutada,» ütleb Menelaos. Ja lisab, et saab aru, miks natsipartei Kuldne Koidik nii suure toetuse on saavutanud. Nemad on üks vähestest, kes ei püüa samamoodi jätkata, vaid ütlevad otse, et riik on üksainus suur korruptsioonipesa ja seda tuleb kiiresti muutma hakata. Tõsi, nende vahendid probleemidega võitlemiseks on äärmuslikud. Iga immigrantidevastase aktsiooni korjab aga meedia üles ja võimendab – ja seda teeb nii Kuldset Koidikut kui valitsusparteisid toetav ajakirjandus. Ainult et kui Kuldne Koidik näitab seda kui oma töövõitu, siis valitsusparteid kui näidet äärmuspartei ohtlikkusest. Samas pole neil pakkuda ka lahendusi kontrollimatu immigratsiooni ohjeldamiseks, mis on toonud kaasa kuritegevuse ja epideemiad.

Jason Manolopolus on Kreeka finantsanalüütik, kes on kirjutanud just sellistest Kreeka sisemistele suhetele rajatud ühiskonnakorraldusest raamatu «Greece’s ‘Odious’ Debt». Ta ütleb, et suurim viga, mida Euroopa on teinud, on see, et ta on loonud endale Kreekast romantilise kujutelma kui «lääne tsivilisatsiooni hällist» või «demokraatia sünnipaigast». Need romantilised kujutelmad on eelistanud ignoreerida Kreeka lähiajalugu: tegu on tavalise ja üsna vaese Balkani riigiga, kes pärast Teist maailmasõda ja kohe järgnenud kodusõda leidis end väga nigelas olukorras.

Ettevõtlusest ja riigi majandamisest ei teadnud see ühiskond just palju. Euroopa Liit avas lahkelt oma uusliikmetele mõeldud fondid, ja ei riigisektor ega eraettevõtted pidanud tegema palju selleks, et raha tuleks. Neil oli kasutada pealtnäha piiramatu allikas, raha muudkui voolas ja selle voolusängi ümber tekkis ökosüsteem, mis fondide raha mõjuvõimuks konverteeris. Seega, Kreeka oli ELiga liitudes 1981. aastal kõike muud kui tüüpiline lääneriik. Ta ei teadnud suurt midagi sellest, kust raha tegelikult tuleb, ja just nagu lotovõitja, kes avastab, et talle on korraga sülle langenud tohutul hulgal raha, tegi ka tema mõtlematuid otsuseid. Nüüd on raha otsas – ja Kreeka peab uue olukorraga leppima.

Praegune Kreeka, ütleb Jason Manolopolus, meenutab suhkruhaiget: ta teab, et tal on valida, kas võtta veel üks kook ja kukkuda kokku või muuta oma elustiili. Ökosüsteem ei saa enam edasi toimida, sest allikas, mille ümber see tekkis, on kokku kuivanud. Kreeka peab leidma uue viisi elamiseks.

Nikos Moraitakis on eraettevõtja, kes tegutseb IT-alal ja loob start-up’e. Kohtume temaga viietärnihotelli fuajees, kus tass kohvi maksab kuus eurot. Uksehoidja vaatab mind kahtlustavalt, kuid laseb siiski sisse: mu aktsent pole kreekapärane ja ma olen valge, järelikult ei ole tegu ei kohaliku ega immigrandist prostituudiga.

Nikos Moraitakis on praeguste kriisimeetmete suhtes kriitiline: tema meelest on peamine, mida Kreeka valitsus mõistma peaks, et lahendus ei saa olla üksnes kulude kärpimine ja maksude tõstmine. Praegu on mindud eelkõige just seda teed, ja see on toonud kaasa vaesuse, epideemiad, kuritegevuse, natsipartei tugevnemise.

Nikos Moraitakis võrdleb Kreeka olukorda Nõukogude Liidu kokkukukkumisega, mil kogu süsteem tuli ümber ehitada, ja seetõttu erineb ka Kreeka probleem kogu muu ELi omast. Kui 30 aastat on ühiskond harjunud toimima nii, et ei ole pidanud muretsema, kas ettevõtted suudavad midagi toota või ei, sest raha tuli fondidest ja riik oli suurim tööandja, vahetades tellimusi teenete vastu, siis nüüd peab Kreeka õppima väärtusi looma ja neid müüma.

Kuid ikkagi loodetakse veel vanamoodi jätkata. Liisa Joaken, Kreekas juba 20 aastat elanud soomlane, üks neist, kelle turismifirma pankrotti läks, sest ei jaksanud palgata diplomeeritud turismimänedžeri, räägib õhinal, et Kreeka lähedalt merest on leitud naftat ja maagaasi. Ta loodab, et sellest saab uus rahaallikas, mis Kreeka ühiskonna taas toimima paneb.

Ettevõtja Nikos Moraitakis on selle suhtes palju skeptilisem. Ta loodab, et naftat ei leita. Sest viimane asi, mida Kreeka vajab, on see, et üks riigi korrumpeerunud ressurss asenduks teisega. «Lahendust ei tasu otsida mõtteviisis, et tuleb leida keegi teine, kes Kreekale tasuta raha annab. Tuleb otsida viise, kuidas teha raha,» ütleb ta.

Selle asemel loodab ta näha kreeka keskklassi renessanssi, loova majanduse ärkamist. Et süsteem mõistaks, et lahendus ei ole kulude kärpimine, nagu praegu, vaid eelkõige ettevõtluse arendamine.

«Aga väga raske on panna inimesi seda mõistma, kui nende sissetulek sõltub mittemõistmisest,» ütleb Nikos. Tema meelest poleks suurem osa Kreeka inimestest enam võimelised elatist teenima, kui keegi järsku praegu toimiva süsteemi uue vastu vahetaks.

See, kuidas enamik kreeklastest saab aru tööst ja tootmisest, rajaneb praegusel sotsiaalsel ja poliitilisel narratiivil, ütleb Nikos, ning see narratiiv muutub. Aga suured narratiivid muutuvad valulikult: «Näiteks on mul sõber, kes iga kord, kui kokku saame, viriseb pensionikärbete üle. Kuule, ütlesin ma talle, sa oled 45-aastane, sa pole päevagi elus tööd teinud, aga sa saad riigilt hiigelpensioni, sest su onupoeg rääkis selle sulle ministeeriumis välja. Sa virised selle üle, et kärbitud on seda, mida sul isegi pole õigus saada! Aga nii lihtsalt süsteem töötas: inimesed said hiigelpensione, nuputades välja viise, kuidas neid saada. Inimesed, kes on harjunud ühe maailmapildiga, peavad harjuma teisega. See on suur muutus, ja seda ei ole kuidagi võimalik lihtsalt läbi teha.»

Selles, mida Kreeka peab tegema, on Nikos Moraitakis ja Jason Manolopolus ühel meelel: Kreeka peab loobuma kärbete ja maksude tõstmise poliitikast ja leidma selle asemel võimalusi, kuidas taastada keskklass ja toetada ettevõtlust. Tuleb leida viis parteide-pankade-meedia ökosüsteemi lahtiharutamiseks, alustades näiteks sellest, et anda meediakanalitele seaduslik õigus tegutseda ja teha nad nii vähem sõltuvaks parteide suvast.

Ning muidugi tuleb leida viisid, kuidas tegeleda immigratsiooniga. Üksnes kärbetele ja maksudele lootmine toob kaasa kuritegevuse, äärmuspartei võimu tugevnemise ja epideemiad, ja ühel hetkel ei ole see enam üksnes Kreeka, vaid kogu euroliidu probleem.


Arvamused

Nikos Moraitakis
ettevõtja

Ma olen Kreeka tuleviku suhtes optimistlik. Läinud aprillis, üheksa kuud tagasi, jätsin ma Dubais maha perspektiivika töö ja kõrge palga ja tulin tagasi Ateenasse, ja ma pole seda kordagi kahetsenud. Alustasin IT-start-up’idega, praeguseks oleme suurendanud oma firma aktsiakapitali 700 000 euro võrra, palganud üheksa töötajat ja meil on kliente üle maailma. Me pole küll rikkad, aga me toodame midagi ja see on oluline.

Kreekas on palju väga kõrgelt haritud tööjõudu. Seda tuleb vaid õiges suunas rakendada – mitte enam valitsuse püsimise kindlustamiseks, vaid väärtuse tootmiseks. Siin ma tunnen esimest korda, et saan olla kasulik. Ainus viis kriisist välja tulla on leida inimesi, kes on produktiivsed ja loovad, ning lasta neil ettevõtlust arendada. Tuleb arendada ettevõtlust, mitte streikida ja vaielda, kes saab suurema tüki sellest halvaks läinud pirukast.

Antonia Legaki
jurist, liikumise «Can’t pay – won’t pay» aktivist

«Can’t pay – won’t pay» («Ei saa maksta ja ei maksa») tegeleb inimeste õigustega, kes ei suuda kärbete ja maksutõusude tõttu tasuda elektri, kütte, vee või telekommunikatsiooni eest. Inimeste sissetulekud on vähenenud 50 protsendi võrra, töötuid on tohutu hulk. Kui enne kriisi oli keskmine sissetulek 1000 euro kanti, siis nüüd umbes 500 eurot. Suur osa teenib veel vähem.

Pensionärid toetavad lapsi, sest need ei saaks muidu hakkama. Samal ajal on kulutused kasvanud, sest hinnad on tõusnud. Valitsus on kehtestanud uusi makse majapidamistele, mida peavad maksma kõik, ükskõik, kas oled rikas või vaene. Kui aga ei jõua maksta, lülitatakse elekter välja. Ma olen näinud peresid, kus lapsed õpivad külmas toas ja küünlavalgel, kus lapsed minestavad koolis, sest nad pole söönud.

Kui «Can’t pay – won’t pay» sellistest juhtumitest teada saab, siis lähevad meie inimesed ja lülitavad elektri sisse tagasi. Kuna ka valitsuse ressursse on kärbitud, ei ole neil piisavalt inimesi, kes kontrolliks, kas pere on endiselt elektrita. Kui öeldakse, et te varastate elektrit ja me kaebame teid kohtusse, tulevad inimesed tänavatele. Ja ehk on see viis, kuidas valitsusele selgeks teha, et inimeste kannatus on otsas, nad ei jaksa enam maksta, neil pole enam, millega maksta.

Liisa Joaken
koduperenaine, soomlane

Ma elan Kreekas juba üle 20 aasta. Olukord on viimase paari aastaga üsna halvaks läinud. Hinnad on palju tõusnud, me ei jaksa enam oma maja kütta ja lülitasime kütte välja. Aga meil on isegi hästi, sest kuigi mina olen tööta, minu mees teenib. Töötasin turismifirmas, aga kui see pankrotti läks, siis hotellis. Aga ka see läks pankrotti ja nüüd olen kodune.

Poeg on mul 25-aastane, ta on tehnik. Varem sai ta mõnikord 300 eurot päevas, nüüd aga kõigest 20. Kui me ei aitaks ega toidaks teda, siis ta ei tuleks toime. Paljud noortest on praegu töötud, aga kui neil on vanemad, kelle juures elada, siis saavad nad hakkama.

Kreekas on kõik valesti, väikestest asjadest suurteni. Inimesed ei maksa makse, sest neil pole, millega maksta. Suur osa kauplusi on suletud, sest maksud muutusid liiga kõrgeks. Samamoodi ka kohvikud.

Kaks aastat on kehtinud uus maks, mida peavad maksma kõik perekonnad. Meie elame Ateenast väljas, meil on see odavam – umbes 600 eurot aastas. Aga on ka neid, kel see on 3000 eurot. See arvestatakse ruutmeetrite ja asukoha järgi. See maksuteade tuleb koos elektriarvega, ja kui ei jaksa maksta, lülitatakse elekter välja. Ma tean paljusid, kellel on juba lülitatud.

Fotis
folkmuusik

Ma mängin kohvikutes, püüan kreeka traditsioonilist muusikat alal hoida. Kreeka inimesed armastavad oma muusikat, see aitab neil muresid unustada.

Raske on. Kunstivaldkond oli esimene, mis kannatas. Täna oli meil kümmekond kuulajat, aga varem mängisime sadadele. Kui on vähem kuulajaid, teenib kohvik vähem, ja ma saan ka vähem raha mängimise eest. Ma mängin hommikust õhtuni, mitmes kohas, et ära elada. Täna teenisin ma 50 eurot. Arvestades üldist olukorda, polegi seda nii vähe.

Inimesed on väga vihased valitseva olukorra pärast. Nad ei jaksa enam toita oma lapsi. See teeb igaühe vihaseks. Vaata ringi: varem olime sõbralikud ja külalislahked. Nüüd oleme tõsised ja mures.

Tagasi üles