Umberto Eco: andmekandjate lühiajalugu

, semiootik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umberto Eco
Umberto Eco Foto: SIPA / SCANPIX
Maikuus Eestit külastav Itaalia semiootik Umberto Eco nendib, et tänapäeva andmekandjate eluea lühidus seab kultuurilooliselt olulise informatsiooni hävimisohtu.

Hiljaaegu sattus Veneetsias peetud raamatukaupmeeste värkstoa viimase päeva kavva teema salvestamiseks kasutatavate andmekandjate kaduvusest.

Teabe salvestamiseks on kasutatud väga mitmesuguseid andmekandjaid: kivi- ja savitahvlid, papüürus, pärgament ning muidugi trükitud raamat. Viimase puhul on paljud eksemplarid möödunud viiesaja aasta jooksul kenasti vastu pidanud, seda küll ainult siis, kui nad on trükitud mõnele kaltsupaberi sordile.

19. sajandi keskel hakati paberit valmistama puidumassist ning tundub, et selline paber peab vastu maksimaalselt 70 aastat: võtke kätte mõni sõjajärgne ajaleht või raamat ja vaadake, kuidas paljud neist juba lehitsemisel murenema kipuvad. Seepärast on juba mõnda aega peetud konverentse ning uuritud viise ja vahendeid, mis võimaldaksid meie raamatukogudes leiduvaid raamatuid päästa.

Üks levinumaid mõtteid – paraku sugugi mitte kõigi seniste raamatute puhul rakendatav – on kõik leheküljed skaneerida ja kanda üle elektroonilisele andmekandjale.

See tekitab aga uue probleemi. Kõik teabe edastamiseks ja säilitamiseks kasutatavad andmekandjad alates fotodest ja filmirullidest kuni optiliste plaatide ja USB-mälupulkadeni on palju hävimisaltimad kui raamat. Enamik arvatavasti teab, milliseid raskusi tekitavad mõningad vanemad salvestusandmekandjad.

Kui näiteks kassetilint läheb sassi, võib ju seda püüda korda seada pliiatsiga poole jõnksutades, aga väga sageli ei anna see mingit tulemust. Videokassetil lähevad hõlpsasti kaotsi värvid ja kujutise selgus ning kui neid liiga sageli kasutada, näiteks pidevalt algusse tagasi või kiiresti edasi kerida, kalduvad nad peagi rikki minema.

Praeguseks on juba küllalt palju aega kulunud, et inimesed saaksid teada, kui kaua peab vastu vinüülplaat, enne kui see liiga kriimuks muutub, aga me ei tea veel, kui pikk on õieti CD eluiga – eriti seetõttu, et kuigi seda omal ajal kiideti uuendusena, mis päästab raamatud, läks see ruttu moest, sest sama teavet oli võimalik märksa väiksema kuluga hankida internetist.

Me ei tea, kui kaua püsivad filmid DVD-l. Teame ainult seda, et vahel saab DVD viga, kui seda liiga palju mängida. Ja me ei saanudki teada, kui kaua võiksid vastu pidada disketid. Esimeste, pehmete asemele tulid väga kiiresti kõvad, seejärel juba korduvkirjutatavad plaadid ja nüüd on viimaseid asendanud USB-pulgad.

Ühes iganenud andmekandjatega kadusid ka arvutid, mis suutsid neid lugeda – praegu on veel õige vähestel arvuti, millel oleks ka disketipilu. Nii et kui te ei kandnud just kogu vanale andmekandjale salvestatud teavet üha uuele andmekandjale – ja seda aina uuesti, vahest isegi lõputult iga paari-kolme aasta järel –, siis on see igaveseks kadunud. Nojah, juhul kui te ei ole keldrit täis kuhjanud kõikvõimalikke iganenud arvuteid, igaüks mõne väljasurnud andmekandja jaoks.

Niisiis võib kõigi mehaaniliste, elektriliste või elektrooniliste andmekandjate kohta öelda, et nad kas lähevad kiiresti rikki või siis me ei tea, kui kaua nad suudavad vastu pidada. Mõne andmekandja puhul ei pruugigi me seda teada saada.

Lisaks võib ülepinge, pikselöök või mõni veel argisem sündmus põhjustada pea igasuguse elektroonilise andmekandja demagnetiseerumise. Kui elektrikatkestus kestab pikemat aega, ei pääse enam ligi ühelegi failile. Kui arvuti või e-raamat kukub viiendalt korruselt alla, võib juba ette kindel olla, et need andmed on kadunud. Kui sama kõrgelt kukub alla raamat, siis halvimal juhul laguneb köide ära.

Tänapäeva salvestusandmekandjad on nähtavasti loodud rohkem teabe levitamiseks kui selle säilitamiseks. Raamat on olnud pikka aega peamine teabe levitamise vahend (mõelge kas või sellele, kui suurt osa etendas trükitud piibel protestantliku reformatsiooni käigus), kuid ta on ka säilitamise vahend.

Pole üldse välistatud, et mõne sajandi pärast, kui kõik elektroonilised andmekandjad on demagnetiseerunud, ongi ainuke viis mineviku teabe hankimiseks lugeda mõnd kenasti säilinud inkunaablit. Meie tänapäeva raamatutest säilivad ainult need, mis on trükitud kõrge kvaliteediga paberile või siis happevabale paberile, mida on juba hakanud kasutama paljud kirjastajad.

Ma ei ole sugugi paadunud konservatiiv. Mul on kaasaskantaval 250-gigabaidisel kõvakettal hulk kogu maailma suurimaid ja parimaid ilukirjanduslikke ja filosoofilisi teoseid. Selle pealt on palju hõlpsam leida tsitaat Dantelt või «Summa Theologicast» kui koukida kõrgest raamaturiiulist raskeid köiteid ja neid lappama hakata.

Ent ma olen väga rõõmus, et need raamatud on ikkagi olemas ka mu riiulitel – see on kindel garantii ajaks, mil elektroonilised seadmed meid alt veavad.

©The New York Times Syndicate.
Tõlkis Marek Laane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles