Eesti müüdumate raamatute edetabel on taas koostatud. Tõsi, vaid kirjastuste liitu kuuluvate väljaandjate teoseid käsitlev. Nii ei sisalda see näiteks samuti menukite hulka kuuluvaid Mihkel Muti «Kooparahvas läheb ajalukku» ja Kalle Muuli «Isamaa tagatuba». Kuid siiski annab see põhjust rõõmustada.
Juhtkiri: meie loeme menukeid, menukid räägivad meist
1. veebruar 2013, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt seepärast, et esikümme näitab armastust sisuka eestimaise kirjanduse vastu, mis hoolimata kadukuulutajate süngetest ennustustest ometi elab ja – nagu edetabelist näha – ka lugejatele korda läheb. Isegi kui oletada, et Sofi Oksaneni raamatu «Kui tuvid kadusid» edu tuli osalisalt hirmust, et milliseid õuduslugusid maailmamenuga Sofi taas meie kohta rääkida on võtnud ja kas see kõik üldse ajalooliselt õige on, siis Tõnu Õnnepalu «Mandala» jõudmine esikümnesse on siiralt rõõmustav. See näitab, et meie arusaamu kirjeldav omakeelne sõna ei hakka kaugeltki inimeste jaoks kaduma.
Kui laiemalt vaadata, siis on raamatuedetabelitega veider lugu: võib kujutleda pilti paarisaja, ehk isegi paari tuhande aasta kaugusest tulevikust, kus ajaloouurijad on kogunenud koltunud, tolmuse ja räbaldunud servadega nimekirja kui ajalooallika ette, et selle põhjal teha järeldusi toonastest toimumistest ja asjadest, mis inimesi köitnud on. Kui end sellesse aega mõelda, võib saada üsna adekvaatse pildi.
Kõigepealt, lähiajalugu ja juba mainitud Sofi Oksanen, kes Eesti valusat minevikku on – küll paljuvaieldud objektiivsusega – maailmas tutvustanud: selle raamatu populaarsus kõneleb vähemalt osaliselt huvist enda kuvandi vastu nende silmis, kelle arvamus meile eestlastena korda läheb.
Seejärel haipteos, E. L. Jamesi «Viiskümmend halli varjundit», vähemalt osaliselt ka reklaami ja tüdimuse sünnitis, pealegi nigelas tõlkes: see räägib lihtsate ja eluliste naudingute vajadusest, mille nimel ollakse valmis kvaliteedile järeleandmisi tegema.
Edasi: kaks köidet TEA entsüklopeediat kõneleb ühelt poolt järjepidevus- ja kogumiskirest – kui eelmised riiulis, on järgnevad vaid loogiline jätk – ja teisalt tõsiasjast, et ühiselt koostatud internetientsüklopeediate vastu ei ole jõudnud tekkida piisavat usaldust.
Viiendal ja üheksandal kohal asuvad töövihikud «Valmistume kooliks», esimene ja teine osa, näitavad tendentsi, mis on päädinud koolikatsete, eliitkoolide ja kogu sellega seonduva üsna valusa problemaatikaga.
Kuid selle, ajaloolase pilgu kõrval on raamatuedetabeleid jälgides kohal ka teine, laiemalt ühiskonna arenguid jälgiv pilk. Ja selle jaoks näitab edetabel teist poolt viimasel ajal paisunud diskussioonis, mis on jätnud keelekesksed erialad reaalteadustel põhinevate valikute kõrval tõrjutute rolli. See on ehk ka sobiv koht meelde tuletada, et keeletundlikkus ja teksti loomise oskus on vähemalt sama väärtuslik kui matemaatika või loodusteadus. Ja ehk on see ühe üsna eripärast keelt kõneleva ja väikese rahva jaoks isegi veel olulisem.