Juhtkiri: Tammsaare kui allikas
31. jaanuar 2013, 16:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile täitus 135 aastat eesti kirjandusklassikutest suurima, A. H. Tammsaare sünnist. Seda tähistati mitmel moel.
Kultuuriminister avas Vikerraadios oma etteastega lugemisketi «Hansenist Tammsaareni». Tammsaare muuseum Vargamäel Albus kuulutas välja Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia järjekordse laureaadi, Tammsaare muuseum Tallinnas avas näituse «A. H. Tammsaare ja maailmakirjandus», Variuse teater tõi lavale Heidi Sarapuu uue näidendi «Kui me elasime raamatukogus…», mille peategelased Tallinna keskraamatukogu legendaarne direktor Aleksander Sibul ja sama legendaarne lugeja – härra Hansen.
Tammsaare sünniaastapäeva tähistamised pole pelgalt rituaalid, nagu seda ehk nii mõnegi teise tähtpäeva puhul peame tunnistama. Pigem on see otsekui käik peaaegu et piibelliku allika juurde. Allika juurde, mille voolus peegeldub kirkalt Eesti taluilma lugu, peremeheks olemise valu ja vaev ning Eesti ühiskonna saatus 20. sajandi esimestel kümnenditel – kõik see omakorda asetatuna igiinimliku tõe ja õiguse, armastuse ja õnne otsingute raamistikku, elu hapruse ja visaduse kaaludele.
Tammsaare loomingu südamikuks on jõudmine ja lahkumine. Jõutakse Vargamäele ja lahkutakse linna. Jõutakse armastuse äratundmiseni, aga siis on juba aeg lahkuda. Kogu see liikumine avaneb läbi küsimuste ja vastuste, õieti teel olles ühtede küsimuste juurest vastusteni ja neist uute küsimusteni.
Niisugune on see kuulus «Tammsaare targutamine». Aga kui palju tundeärgitusi ja mõistmist see endas kannab! Me ei märkagi mõnikord, kuidas lohutame või julgustame end Tammsaare sõnadega: tee tööd ja näe vaeva jts.
Tammsaarest kui allikast, kelle juurde alati võib pöörduda oma südametunnistuse ja kohustuse kinnituseks, kõneleb kasvõi tema vaimseks testamendiks peetavast viimsest artiklist «Truudus» pärit mõte: peame kasvatama endas veendumust, et meie kestmise ainus tagatis on truudus oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. «Kui meil see tõetundmine puudub,» kirjutab Tammsaare, «siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.» Kas ei kõla see praegu, mil igapäevaseks on saanud inimeste massiline lahkumine maalt linnadesse ja Eestist maailma, otsekui hingekell meile kui rahvale?
«Tõe ja õiguse» teises osas muretseb Tammsaare Mauruse suu läbi, et nüüd, kus Köler on surnud, mis saab siis eesti rahvast, kui kõik tema suurvaimud kord surevad.
Jah, nad on surnud, kuid on jätnud meile võimaluse oma loomingu kaudu nende kui allikate juurde naasta. Aga nad on jätnud rahvale ka kohustuse endale uusi suurvaime ja teejuhte kasvatada.