Vastuseks täna Postimehes ilmunud Lauri Vahtre artiklile «Vabadusvõitlus siiski oli» selgitab ajaloolane Eero Medijainen, mis vahe on konfliktil, lahingul, relvastatud kokkupõrkel ja sõjal ning arutleb, kas Vabadussõda ikka on nii püha asi, et selle kohta küsimusi ei tohi esitada.
Kaitseministeeriumi nõunik Lauri Vahtre leidis (Postimees 31. jaanuar 2013), et lisaks muistsele vabadusvõitlusele on nüüd juba ohus ka Vabadussõda. Paheliseks urgitsejaks olevat allakirjutanu, kes kuskil kirjutas, et «rahvusvaheliste suhete teooria seisukohalt võib küsida, kas Vabadussõda üldse oli sõda».
Ma ei oska arvatagi, millist nõu minister oma nõunikult sõjalistes küsimustes saab ja vajab ning kuidas ta sellega rahule jääb. Samas olen tõesti veendunud, et rahvusvaheliste suhete teooriad ei suuda päris üheselt määratleda, kas praegu käib Malis sõda, kodusõda, tuareegide Vabadussõda, islami äärmuslaste mäss või midagi muud.
Milline vahe on konfliktil, lahingul, relvastatud kokkupõrkel ja sõjal? Selle üle saab ja tulebki arutleda. Taolisi arutelusid toimub aktiivselt tänase päeva sündmuste puhul. Samuti juhtub seda minevikus asetleidnu tõlgendamisel.
Vabadussõda pole ehk nii püha asi, et selliseid küsimusi ei tohiks üldse esitada? Aga lohutuseks nõunikule – hetkel näivad rahvusvaheliste suhete teoreetikud olevat jõudnud küll ebamäärase kokkulepeni, et Vabadussõja taolisi sõjalisi konflikte võiks ikka sõdadeks nimetada.
Piir tundub minevat umbes 1000 hukkunu juures. Kui ohvreid on alla selle, siis reeglina piirdutakse sündmuse nimetamisega lahinguks, konfliktiks jms ning üldiselt välditakse mõistet sõda.
Kindlasti leidub ridamisi erandeid, sest me ei tea paljude (eriti väljaspool Euroopat) toimunud kokkupõrgetes hukkunud inimeste arvu. Lisaks on sõdu, mis on mõistena juurdunud, aga mille ohvreid pole võimalik kokku arvutada. Nii ei tea keegi, mitu sada, tuhat või isegi miljonit ohvrit oli Külmas sõjas? Lapi sõjas jäi lahingutes langenute koguarv vist pisut alla tuhande, aga muidugi ei kahtle Soomes keegi, et seda ei võiks Lapi sõjaks edasi nimetada jne.
Kui Vahtre loodab mingit rahvusvaheliste suhete ülevaadet I maailmasõja aegsest ja –järgsest Eestist nagu ta oma artiklis ootab, siis peab ta vist kahjuks pettuma. Rahvusvaheliste suhete teooria kui iseseisev distsipliin ei pruugi üldse konkreetse piirkonna või riigi (näiteks Eesti) rolliga rahvusvaheliste suhete ajaloos tegeleda. Nii võiks Lauri Vahtrele ilmselt rahvusvaheliste suhete teooria professorid kinnitada ja neid on meil ka Eestis. Ta leiaks teoreetikult ilmselt tuge oma väitele, et eesti rahvas oli olemas nii 1944 kui ka 1210. aastal.
Kui Vahtre aga nõuab, et kõik eranditult peavad tunnistama, et ka eesti rahvus oli 1210. aastal samasugusena olemas nagu 20. sajandil, siis kohtaks ta paraku eriarvamusi ja mitte ainult väljaspool Eestit. See pole nagu Eesti Lotos, kus on võimalik ainult üks jackpot.
Pealegi – isegi lotomängus tilguvad ka igakuised püsivad sissetulekud ehk pisivõidud. Nõunikul ei tohiks olla raske sellega nõustuda.