Kristjan Vällik: mitte kellegagi ei tohiks nii käituda!

Kristjan Vällik
, õpetaja Tartus, Laevas ja Puurmannis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Vällik
Kristjan Vällik Foto: Erakogu

Taas on esiküljel õpetaja ja tema amet. Seekord mitte palga küsimuses, vaid hoopis koolivägivallaga seoses. Ohvriks aga pole laps, vaid õpetaja, vähemalt tundub niimoodi.

Mis toimub, kuhu me oleme jõudnud, kas me sellist riiki tahtsimegi, haridussüsteem on pankrotis, ühiskond huku äärel, noorus taas lõplikult hukas, vanasti ikka nii ei olnud jne jne – need on mõtteterad kommentaariumidest. Kas on siis asi nii hull?

Mismoodi paistab kool mulle, kes ma olen koolis töötanud paarkümmend aastat ja seda nii maal kui linnas, näinud seestpoolt tavalist koolielu tavalistes koolides, kus käivad tavalised inimesed? Lühike vastus on: põhimõtteliselt pole midagi erilist muutunud! Oponendid tõusevad nüüd n-ö tagajalgadele – aga reformid, arengukavad, ITK jne? Lubage selgitada. Kas koolimaja on? On. Kas õpilased ja õpetajad on? On. Kas inimsuhted on viimasel ajal põhimõtteliselt muutunud? Ei ole.

Ja nii me toimetamegi koolimaja seinte vahel nagu muiste. Õpilased õpivad ja teevad ka pättust, õpetajad õpetavad ja kantseldavad. Jutte õpilasekesksusest ja revolutsioonist, mida toovad meile igasugused vidinad, oleme kuulnud aastakümneid, kui mitte rohkem. Kool jääb alati kooliks, ei aita siin ussi- ega püssirohi.

Kui keerulisemalt vastata, siis tuletan meelde lihtsat tõde, et kool on ühiskonna peegel. Kui näen, et paljudes koolides on pooled õpilastest erivajadustega – on klasse, kus rohkem kui pool õpib nn lihtsustatud õppekava järgi-, siis mida ma pean sellest järeldama? Kui näen, et põhikooli lõpuklassides on õpilasi, kes ei oska kirjutada ega saa aru eestikeelsest tekstist? Matemaatika? Valemist 6 = 2 x 3 kahe või kolme avaldamine käib pooltele üle mõistuse!

Põhikoolis ei tohi last istuma jätta vanemate nõusolekuta – see tähendab, et põhimõtteliselt võib kooli lõpetada üldse õppimata!

Õpetajat võib saata ja saadetaksegi sinna, kuhu päike ei paista, ja mis siis? Politsei? Konstaabel võtab vastu iga kuu teisel teisipäeval … Pealegi on ropendamine õpilaste seas nii tavaliseks muutunud, et seda ei peetagi mingiks patuks. Kehalised võimed? Lapsed ei käi õueski enam. Rikkamad istuvad arvutis, vaesematel pole riideid ja jalatseid, et talvel õue minna. Nägin ise, kuidas õpetaja sidus oma salli õpilasele kaela, sest –20 kraadiga tennistega ja pusa väel kooli tulnud lapsel oli külm …

Ja nüüd vaatame Youtube’ist uuesti seda koledat ja kurba videot ja mõtleme: kes on ohver? Õpetaja kindlasti. Niimoodi ei tohiks kellegagi käituda.

Kas te kujutate ette veel mõnda ametit, kus inimene võib saada sellise kohtlemise osaliseks? Vangivalvur? Vaevalt. Vang pandaks kartsa, aga õpetaja on abitu. Iga õpetaja teab, et kui asi on käest ära läinud, siis uuesti kontrolli saavutada on äärmiselt raske …

Ja loomulikult on ohvrid ka need noored, sest nad tulevad kodudest, kus neid ei õpetatud ega kasvatatud korralikult; nad on ohvrid, sest keegi ei keelanud neid õigel ajal ega pannud paika piire, millest üle minna ei tohi; nad on ohvrid, sest nad arvavad, et nii on lubatud, nad ei tea vabaduse ja vastutuse mõistet ja palju muid tähtsaid asju.

Miks see nii on? Vaadakem peeglisse ja mõelgem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles