Liisa Pakosta: lastel pole aega

Tiina Kangrol on täielik õigus olla pahane (PM 29.01 «Meil on aega veel») – ta on lugenud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ehk muudatusettepanekuid seadusepügalatesse, mille valitsus on saatnud parlamendile arutamiseks. Klassi ette on jäänud üks õpetaja ja kogu ülejäänud hariduslike erivajadustega laste abistamiseks mõeldud tugipersonal on seadusetekstist justkui haihtunud – tõsi, seletuskirjas märgituna, et teema tuleb riigikogul tervikuna ette võtta. Teeme ära, loomulikult!

Ükskõik kus olen viimase poole aasta jooksul liikunud, on ikka südamele pandud, et tugispetsialistide küsimus vajab lahendamist: et me ei saa tagasikäiku teha, et seda kõike on tõesti vaja. Üksmeel on selles väga suur ka riigikogu kultuurikomisjonis. Inimesed ei käi valimas niisama, sellel on ikka mõte sees.

Kuidas senimaani oli

Eestis on viimasel ajal kombeks alustada haridusküsimustest rääkimisel rahast ja võrgust – ehkki tegelikult peaks need teemad olema kõige lõpus, kui lapsed, õpetamise sisu ja õppekeskkonna vajadused on üle- ning ette loetud. Senimaani oli tugispetsialistide töö täpselt reguleerimata ja rahastus nii kohalike omavalitsuste kui riigi õlul, viimast haridustoetuse vaba lõtku kaudu. Umbes kolmandiku panustas riik, ülejäänu vallad ja linnad.

Süsteem on üsna segane – mõnes koolis valmistab abiõpetaja lapsi olümpiaadideks ette, teisal abistab nägemispuudega või aktiivsushäirega last, kolmandas koolis puudus sootuks ja neljandas hoopis koristas. Logopeedid, sotsiaalpedagoogid, koolipsühholoogid ja teised töötajad – üle Eesti on olnud näha väga erinevat mehitatuse taset, ehkki seaduses on neist mokaotsast juttu juba pikka aega. Ent kus inimene oli tööl, tööst ega lastest puudust pole tulnud.

Ühelt poolt kasvab erikohtlemist vajavate laste arv üleüldiselt ja teiselt poolt tuleb üha rohkem varasemalt tõrjutud lapsi koolipinki, ka tavakoolipinki. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eesmärgiks oli tõepoolest astuda sammuke lähemale Põhjamaade süsteemile, kus tuge ja järeleaitamist saavad kõik lapsed eesmärgiga saada võimalikult iseseisvaks ja targaks tööinimeseks.

Soomlased on välja arvutanud, et üksainus ühiskonnas tõrjutuks jäänud noor läheb ühiskonnale maksma 2 miljonit eurot. Rahvusvaheliselt on välja arvutatud, et rahakulutuste efektiivsus laste haridusteel on pöördvõrdeline lapse vanusega – väikese lapse peale kulutatud eurost on kõigile kõige rohkem kasu ja hilisteismeliste peale võib valada juba terve varanduse, ent muudatusi esile kutsuda on oluliselt keerulisem. Teeme kaks lihtsat järeldust: maksumaksjatele on oluliselt odavam ülal pidada sellist haridussüsteemi, kus iga laps leiab võimetekohast tegevust ja arendust ning varasele märkamisele ning toele tuleb panustada kõige enam. Aga nüüd matemaatikast laste endi juurde.

Kuidas võiks olla

Nüüd just ongi õige aeg kõigil kaasa mõelda, sest põhikool ja gümnaasium on riigikogu arutluse ning ettepanekute laual. Kui vaatame vahelduseks hariduselu korraldust lapse silme läbi, näeme, et erinevate spetsialistide abi vajab laps ammu enne kooli, sest siis on nende tööl kõige suurem efekt. Tugipersonalist ja erivajadustega laste ettevalmistamisest tuleb seega hakata rääkima juba pooleteistaastastest, sõimerühmadest alates. Kahjuks on meil ka lapsi, kes erinevatel põhjustel ei jõua imikueas perearstigi pidevale jälgimisele. Hiljemalt aasta enne esimesse klassi minemist peaks olema teada, kas laps vajab põhikoolis täiendavat abi, millise õppekava järgi tal sobiks kõige paremini alustada ja milliseid ettevalmistusi peaks kool tegema lapse vastuvõtmiseks. Kaaluda võiks Soomes ja teisteski riikides äraproovitud süsteemi ülevõtmist ehk teisisõnu – kui laps pole perearstile jõudnud näiteks pooleaastaselt, siis katkeb vanemahüvitise maksmine automaatselt, ning kui spetsialistide komisjon pole lapsega saanud piisavalt vara enne kooli algust tutvuda, siis katkestatakse peretoetuste maksmine. Põhjanaabrid kinnitavad, et nõnda selgelt leitaksegi üles suurem osa neid, kes muidu ehk õigeaegselt abita jääks.

Ajaks, mil laps astub haridustempli lävele, on kool ja kohalik omavalitsus saanud vähemalt terve aasta ettevalmistusi teha – mõnel juhul on vaja avada uus väikeklass, mõnel pool aga abiõpetajale täiendkoolitust, mõni laps suunatakse kohe teise klassi, mõni aga erikooli, mõnele perele otsitakse hoopis sotsiaalpind elamiseks kooli lähedal – kõik sõltub konkreetsest olukorrast ega saagi olla täpselt paragrahvidesse raiutud.

Tähtis on, et lapsel sujuks koolitee algus rõõmsalt ja innustavalt juba kõige esimesest päevast alates, ning et omavalitsused ja koolid saaksid piisavalt varakult selleks ressursse plaanida. Rahaline kulu oleks Eestis sellisele süsteemsele muudatusele väga tagasihoidlik – pisut tuleks putitada peretoetusi rehkendavat arvutiprogrammi ning võimaldada perearstidel sinna linnukesi teha. Lisaks tuleks veel tasustada komisjonide töö ja mõned teavituskampaaniad. Edasine rahaline võit oleks aga suurusjärkude võrra suurem, millele lisanduvad inimlikud võidud.

Aga koolid ise?

Lapse erivajadus tähendabki seda, et iga kord tuleb täiskasvanutel lahendada uus ülesanne uute reeglite järgi. Seadusandlus peaks seetõttu andma üldised raamid väärtushinnangutena, kvalifikatsiooninõuetena, minimaalselt tagatud teenustena ja rahastusmudelina. Praegu samamoodi riigikogus menetluses olevas kutsekoolide seaduses on näiteks kinnitatud, et igal kutsekooli õpilasel on õigus saada talle vajalikke tugiteenuseid. Kutsekoolid on riiklikud ja sealgi astutakse pikk samm edasi. Eesmärgiks paremad koolilõpetajad, väiksem väljalangevus ning mitte sugugi vähetähtsana õpetajate suurem töörahu.

Ühele lapsele vajalike tugiteenuste hulk ei peaks olema kirjas seaduses, vaid see peaks koolile võimalikult selgelt olema teada juba enne lapse koolijõudmist. Vajaduste nimekirja peaks saama lapsest endast sõltuvalt iga hetk avada või täiendada. Kõik see tähendab äärmiselt paindlikku ja rõhutatult lapsekeskset lähenemist. Eestis on koolide rahastusmudelid aetud nii keerulisteks, et Sõrvest Värskani kehtivad ühedsamad rahandusministeeriumi pitsatiga mitu lehekülge pikad detailsed reeglistikud, millel painduvust on vähem kui kasehalul.

Ühtluskooli põhimõte

Iga laps peab saama endale võimetekohase hariduse ja erinevad spetsialistid aitavad tuvastada, mida täiendavat sellel õppeteekonnal tarvis läheb. Vältida tuleb nii alakulu, mis jätaks lapse ilma võimalusest omas võtmes kõige edukamalt areneda, kui ka ülekulu, mis oleks kas raiskamine või õpitud abituse tekitamine. Kohalikul omavalitsusel peab olema pädevus, kasvõi mitme peale kokku, vastavad kulud katta ning riik osaleks neis kuludes näiteks püsivalt kolmandikuga. Enam-vähem nõnda on hariduse rahastamine korraldatud ka maailma parima haridusega riigis Soomes – omavalitsuse poolne rahastuse kaalukus tagab, et kohapeal tõesti kontrollitakse asja ning riigi proportsionaalne tugi tagab, et omavalitsuse motivatsioon vajadusel kulutusi tõsta on täiesti mõistlikul määral olemas. Täiendava «motivatsiooni» lisab omavalitsuse kohustus noort vajadusel töölesaamisel abistada ja kui kõik see ebaõnnestub, siis trahvi maksta.

Riigikogus on hariduslike erivajaduste ja koolide tugispetsialistide küsimuse arutelu täie hooga käima läinud. Selles, et tugispetsialist on koolidesse tõepoolest tarvis, ei kahtle keegi. Kuidas laste arengu toetamist riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt kõige paremini organiseerida, selles osas on kõik konstruktiivsed ettepanekud väga oodatud hiljemalt märtsi hakuks, sest siis jõuab neid veel kõige avatumalt menetleda. Ettepanekud saab saata näiteks aadressile liisa.pakosta@riigikogu.ee või kultuurikomisjon@riigikogu.ee. Võib-olla jõuab Rahvakogugi alateema üles panna. Eespool väljapakutud võimalustele on kriitika või täiendused samuti väga oodatud.

Me räägime kaotatud või võidetud inimsaatustest. Me räägime nendest inimestest, kes ajavad Eesti asja juba praktiliselt ülehomme. Me räägime sellest, et haridus peab olema kõikidele – ja see tähendab kõikidele – võrdselt kättesaadav, igaühele tema oma võimete ja vaimuannete kohaselt. See viimane on muide Johannes Käisi sõnastatud ühtluskooli põhimõte – egalitaarse haridussüsteemi vundament.

Eestis tuntakse muret sotsiaalkulutuste ähvardava suurenemise pärast, kuid hariduspoliitiliselt tehakse samal ajal kõlavate loosungite varjus kõik selleks, et koolisüsteem sante ja toimetulematuid juurde toodaks, kirjutas teisipäevases Postimehes telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.