Debatt: kas «Eesti lugude» dokk läks üle piiri?

Kaader filmist «Rasmus, kormonaudid ning...» Foto: ERR

Televaataja Indrek Mustimetsa hinnangul käitusid ETV «Eesti lugude» sarjas teleesilinastunud dokumentaalfilmi «Rasmus, kormonaudid ning...» tegijad looduses ebaeetiliselt. Postimees küsis ka filmi autori Mark Soosaare seisukohta.

Nende kaitseks, kel inimhäälest puudu

Eelmisel nädalal näitas ETV «Eesti lugude» sarjas Mark Soosaare dokumentaalfilmi «Rasmus, kormonaudid ning...». See «ning» jäi mind kummitama, kuna nägin filmis rohkelt küsitavusi, mille kohta olen siiani arvanud, et nii ei tehta. Ma ei usu, et filmidokumentalistika või pärimuskommeteks filmitavad tegevused saaksid õigustatuna eksisteerida lihtsalt sellepärast, et meil on seda filmis vaja.

Vaieldamatult on kriipivalt efektne, aga vaataja jaoks väga valus näha (vähemalt mõne jaoks), kuidas haudumata munadelt rebitakse rõngastamiseks väga ärritunud luik või kuidas väike poiss luigemune peopesadel veeretab või kuidas kosklamune ühest pesast teise küüditatakse või kuidas filmi peategelane, väike poiss, kormoranide mune toksib ja esimest päevavalgust nägevat kormorani ilmavalgusse aidatakse (seda abi ta tegelikult ei vaja). Rääkimata siis looduskaitsealustel ja haudumisaegsetel linnualadel kaameraga madistamisest. See kõik on kui õigustus dokumentalistikaks, mis dokumenteerib ja ulatab meile, loodusrahvale, lubatähe ehk dokumendi – nüüd tehakse nii ja tehke järele. Loodushariduse õppetund kõigile pisikestele ja suurtele, otse-eetris ja värvilisena.

Mulle on õpetatud, et nii ei tehta loodust jäädvustades ja loodust nautides, «ei hingata» sellele nii, et selle tasakaal paigast nihkuks. Et linnud jt ei tunne enam oma kodupaika ära, sest inimene on linnumunadele hinganud, neid näppinud. Minu arvates nihutas Mark Soosaar seda piiri nüüd üsna jõuliselt looduse ja selle tasukaalu kahjuks.

Indrek Mustimets
---------------------------------

Filmi autori kommentaar

Eluring on toonud mind uuesti alguspunkti. Pea pool sajandit tagasi tegin esimese filmi Kihnu lastest. Koos paar aastat nooremate Pauli ning Mikiga käisime angerjal, ööd veetsime Sangelaiul. Nägin, kuidas vaerad, kosklad, pardid, viired pesitsesid otse vana linnukuninga Tumapeetri Kolla koio kõrval. Linnud teadsid, et Sangevana selja taga on nende elud kaitstud. Kihnlased hoidsid loodust ja loodus hoidis neid. Esivanemate tarkus lubas võtta vaid seda, mis ei kurnanud emakest loodust hingetuks.

Ametlik looduskaitse on ehitanud kihnlase ja tema koduse saarestiku vahele kõrge seaduseseina. Aprillist augustini ei tohi inimene ühelegi laiule astuda. Vaid saarevaht Alametsa Arvo võib seal linde rõngastamas käia. Et kajakapoegi kivirahnude alt üles leida, võtab ta kaasa väikesed abilised – Rasmuse ja Raimondi. Pilt on masendav: Anelaiu ja Sangelaiu taimestiku hävitasid kormoranid, nüüd on järg Sorgu käes. Asjata ei kutsu kihnlased tulnukaid kormonautideks. Ja lapsed seisavad küsimuse ees: kas järgida kalureid, kes panid pimedas vihas kormoranipesad põlema, või uskuda õpetajat, kelle arvates loodus peab end ise reguleerima? Need küsimused rippusid meil õhus, kui tegime esimest filmi «Rasmus, kormonaudid ning…» Rasmusel on hea klapp naabritüdruk Engeliga. Järgmises filmis hoolitsevad nad koskla- ja pääsupoegade eest, sügise saabudes kutsub Arvo lapsed metsa, appi lahkuvaid laululinde rõngastama. Siis saabub talv ning kõik sulelised ei jaksa soojale maale lennata. Jälle on lastel muret küllaga…

Loodan, et «Eesti lugudest» alguse saanud filmi­sarja võtted kestavad mitu aastaringi ning õnnestub jäädvustada Kihnu poiste ja tüdrukute kasvamist koos pärimuskultuuriga. Kui idülliline ka elu saarel esmapilgul ei paista, siis siiagi ulatub suure maailma kius ja kadedus, rõõm ning häda …

Mark Soosaar